Keskajal asus Koplis Kopli ehk Telliskopli mõis, mis juhtis sealse piirkonna majandamist. See mõis oli Tallinna suurim kinnistu, mille koosseisu kuulus suur osa Kopli poolsaarest ning Suur- ja Väike-Paljassaare.
Kuulus saksa luuletaja kirjutas Kopli metsadest oodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kopli oli tõenäoliselt ainuke Tallinna linnaosa, mille piir Kopli lahest kuni Tallinna laheni oli muldvalliga ning selle peal asunud kõrge piirdeaiaga muust Tallinna sarasest eraldatud.
Põhjuseks ei olnud naabrite ambitsioonid Kopli suhtes, vaid Kopli mõisa rentnike püüd tõkestada Rocca al Mare metsade poolt tulnud huntide pääsu Kopli karjamaadele.
1372. aastast on teada, et ametis oli kolm koplimeest ehk koplivahti, kelle ülesandeks oli kariloomi valvata. Nagu selgub arhiiviallikatest, tungisid hundid ponnistustele vaatamata ikkagi aeg-ajalt Kopli karjamaadele ja tegid seal palju kurja.
Kopli kaluriküla
Keskajal kuulus Kopli kaluriküla Kopli mõisa koosseisu. Balthasar Russowi «Liivimaa kroonika» andmeil saabus Liivi sõja esimese Tallinna piiramise ajal (15701571) Koplisse juba 16. oktoobril 1570. aastal suur opritnikute väesalk ning rajas sinna laagri.
Russowi andmeil raiusid piirajad maha Kopli metsa. Opritnikud tapsid, röövisid ja põletasid. Pärast sõda taastati hooned üsna kiiresti. Seoses mõisate reduktsiooniga läks Kopli mõis koos muu linnamaaga 1689. aastal riigile, kuid linn sai mõisa kasutada ka edaspidi. 1710. aasta Tallinna kapitulatsioonilepinguga tagastati mõis linnale.
Kopliranna tänava ääres asunud kaluriküla on üks Kopli vanimaid asustusi. Praegugi on selles piirkonnas alles omaaegse kaluriküla hooneid ning alles mõni aasta tagasi lammutati vanad, 18. sajandist pärit kalurimajad.
Kuna selles piirkonnas pole tehtud arheoloogilisi kaevamisi, ei teatagi täpselt, kui vana küla tegelikult on. Küla asukoht Tallinna ja ammustest aegadest tuntud Kakumäe poolsaare ligidal asunud kalarikka piirkonna vahel lubab oletada, et küla oli asustatud märksa varem, kui sellest kõnelevad kirjalikud allikad.
Kirjalikes allikates mainitakse Kopli kaluriküla esimest korda 1415. aastal. Selle aja dokumendis nõudis Tallinna raad, et kaluriküla edaspidi ei suureneks, kalurionne ei oleks üle seitsme ning elamute maksimaalseks pikkuseks oleks kaks sülda ja laiuseks 1,5 sülda.
Majad olid osalt kivist ja osalt puidust. Võimalik, et neil olid rookatused. Hobuseid ei tohtinud kogu külas olla üle seitsme, muid kariloomi ei tohtinud üldse pidada. Need piirangud olid kaluritele kehtestatud selleks, et nad saaksid rohkem pühenduda kalapüügile.
Kalmistu ja kaluriküla vahel asusid niisked alad, kus kasvasid lepad ja kased. Seda kanti nimetati Linna lepikuks. Kaluriküla keskosast põhja poole suunduv kõrgendik kandis nime Tamme mäggi. Sellest võib järeldada, et lähiümbruses kasvas ka tammesid.
Kalurikülast läänes asus Kaarli soo ja selle taga Marja mäggi. Kopli kalmistu kirdenurgast kuni tehnikaülikooli omaaegse peahooneni ulatuv seljandik kandis nime Kesk metsa mäggi.
Kalmistust itta jäi madal võsaga kaetud ala, mida nimetati 19. sajandil Babanovi lepikuks. Kalurikülast Stroomi ranna poole jäi Liva pälne (liivapealne), mille taga teisel pool Kopli piiri laius suur Linna soo.
Maalilise maastikuga Kopli oli sajandeid tallinlaste populaarseim väljasõidukoht. Paljud kunstnikud jäädvustasid kaluriküla ja selle ümbrust.
Näiteks Karl Ferdinand von Kügelgeni õlimaalidel «Vaade Tallinnale» ja «Vaade Tallinnale edelast» on kujutatud Kopli kaluriküla ning graafik Carl Buddeus isegi elas Kopli kalurikülas mõnda aega ja jäädvustas hiljem kodukandi motiive joonistustel.
Kopli metsad
Kopli oli keskajast alates kuulus oma metsade poolest. Veel Põhjasõja ajal, s.o 17001710 olid sealsed metsad nii suured ja tihedad, et noored mehed said seal varjuda sõjaväkke värbajate eest. Poolsaare loodeosas asus kuulus Kopli tammik.
Liivimaa ordu ja Tallinna linna vahel 1415. aastal sõlmitud kokkuleppe järgi seati metsa kasutamise piirangud. Pärast seda kui Kopli tammik Vene-Liivimaa sõja ajal laastati, hakati Kopli rentnikelt nõudma uute puude istutamist. Kes omavoliliselt Kopli metsas puid raius, sai trahvi.
Tammede rohkus peegeldus ka kohanimedes. Veel 19. sajandi lõpus oli kasutusel sellised kohanimed nagu Tammemägi ja Tammemäe tiik.
Kopli oli tallinlaste populaarsem puhkepiirkond kuni 1912. aastani, kui sinna hakati rajama suuri laevatehaseid. Kopli metsadest kirjutas oodi kuulus saksa luuletaja Paul Fleming.
Hans Moritz Ayrmann märgib oma reisikirjades Liivimaal ja Venemaal 1666.1670. aastatel Kopli kohta: «Mitte kaugel linnast asub ilus jalutusmets, mida nimetatakse suureks Kopliks. Sinna võib jalutama minna, ratsutada ja sõita ning igasugust lõbu nautida koos seltskonnaga.»
Koplis oli trahter ja värava juures kõrts. Linna politseimeister andis välja korraldusi, millega piirati puhkajate rahu rikkumist, näiteks keelati püssiga paugutamine ja tubaka suitsetamine.
Suur muutus kaluriküla ümbruses oli Oleviste ja Niguliste kiriku kalmistu rajamine 1774. aastal praeguse Kopli, Pelguranna ja Sirbi tänava vahelisele alale, sest enne seda oli kirikutesse ja elamute vahetusse lähedusse matmine keelatud.
Kalmistu, mille lõplikuks suuruseks kujunes kigi 10 hektarit, rajati mõisast kaluri külla suunduvast teest lõuna poole kõrgendikule. Sellest põlisest teest on praegugi alles väikesed lõigud. Samal ajal ehitati välja ka praegune Kopli tänav.