Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2327721t1h58fd.jpg)
Ta on surunud kingakannad teetolmu, seisab, jalad harkis ja suu kriipsuks pigistatud. Ta näeb läbi kõik oma vanemate abitud katsed võimu haarata ja põlgab ära meelitused. Möödujate uudishimulikud pilgud jätavad ta ükskõikseks.
Kõigi mässajate iidol Albert Camus elas mu meelest kogu oma lühikese elu niimoodi, käsi vaikselt rusikas ja jonniva lapse kompromissitus silmis. Ei faismile! Ei kommunismile! Ei eksistentsialismile! Ei surmanuhtlusele! Ei abielule! Ei Prantsuse kolonialismile! Ei Aleeria iseseisvusele! Absurd...? Jah, kas just midagi positiivset, ent vähemalt küsimuste esitamise lähtepunktina on see mõiste hea küll.
Ja ometi ei pruugi eitamine olla jonn ning leppimatus iga hinna eest. Erinevalt neist, kellele teisitimõtlemine on põhimõte, sõltumata konkreetsest küsimusest, mida parajasti eitatakse, paistavad Camus jaoks sageli nii poolt- kui ka vastuargumendid liialt äärmuslikud ja nüansivabad. Ta nimetab seda elamiseks vastuolus.
Kui Sisyphos oli määratud igavesti kivi veeretama, siis Camus tuberkuloosist piinatud keha jaoks tundub see materjal liiga rohmakas. Siia sobiks ta varasest jutustusest «Päripool ja pahupool» kerkiv võrdpilt: Camus ülesanne tundub olevat münte serva peale püsti ajada ja mitte eesmärgiga kaht vaenupoolt ühendada või lepitada, vaid ikka selleks, et otsida kolmandat võimalust.
Kirjanikuna sai Camus kiirelt kuulsaks ning mitmed kordustrükid kinnitavad, et ta romaane ja jutustusi armastatakse Eestiski siiani. Tema poliitiliste kirjutiste ümberhindamine algas aga alles pärast Berliini müüri langemist; sealhulgas meilegi olulise kommunismi kuritegude teema oli Camus 1950ndatel korduvalt üles tõstnud ning seetõttu ka valdavalt kommunismi idealiseerinud Pariisi vasakpoolsetega (nt Sartre) avalikult tülli pööranud. Samamoodi oli ta loobunud tööst UNESCO heaks, kui Franco juhitud Hispaania võeti vastu viimase liikmeks.
Seega oleks väga vale arvata, et tema absurd on teismelise moodi vahet-pole-mul-suva hoiak. Kui maailmal puudub mõte, miks siis mitte end ära tappa? Nii küsidagi on naeruväärne me ju eeldaks, et iga inimene kaalutleb hommikuti ärgates, kas elu on täna elamist väärt ja ajab püksid jalga vaid juhul, kui vastus on jaatav. «Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse,» ütleb Camus. «Võidujooksus, mis meid päev-päevalt surmale ligemale viib, säilitab keha tasandamatu edumaa.»
Tekib küsimus, kui palju see harjumuspärane tuiamine «elamiseks vajalik uni» üldse sarnaneb võidujooksuga? Camus jah, tagantjärele on kiusatus öelda, et ta pidigi jooksma, et neljakümne seitsmeselt lõpetada elu autoavariis, kasutamata rongipilet taskus.
«Sisyphose müüt» algab «õigustatud uudishimu» ja «ilma võltsi pateetikata» põhjendustest, mis võiksid enesetapja valikut õigustada. Absurditundel, mis inimest ühel päeval ootamatult tabades vabastab ta harjumuspärastest illusioonidest, ei ole mitte mingisugust põhjust. Absurd on tunne, millel puudub filosoofiline põhjendus, kuid ometi vallandab see kriisi, mis paneb otsima õigustusi. «Tülpimus on masinliku elu tegevusteahela lõpus, aga ühtlasi juhatab ta teadvuse uuele teele.»
Teadvuse ärkamine ei ole siiski teab mis tagatis, et tee siitpeale ülesmäge suundub. Raske on, seda küll. Lausa võhmale võtab see põhjenduste otsimine. Kui sellel maailmal ongi mõte, siis mis on selle mõtte mõte? Ja mõtte mõtte mõte? Ja kui see ongi kusagil olemas, kas tal on siis ka minu jaoks mingi tähendus? Tõdemus, et «ma tean ka, et ma ei suuda lepitada neid kahte kindlat asja oma absoluudi- ja ühtsusenälga ning selle maailma taandamatust ühele ratsionaalsele ja mõistlikule põhimõttele» on Camus mäetipp.
«Pole juhuslik, et meie ajastu mõtlemine on rohkem kui iial varem läbi imbunud maailma mõttetuse filosoofiast ja samal ajal oma järeldustes nii sügavalt lõhestunud. Ta kõigub lakkamatult äärmise ratsionalismi ja äärmise irratsionalismi vahel, mis tõukab teda ühelt poolt tegelikkuse killustamisele tüüp-elementideks ja teiselt poolt tegelikkuse jumalikustamisele.»
Camus tipust ei sooritata hüppeid, ei enesetapjalikke ega Kierkegaardi omi, kuna mõlemad pakuksid absurdist väljapääsu. Ta näitab, et absurdselt immanentse maailma saab omaks võtta, omaks teha mässu kaudu, isegi kui asjades puudub see harmoonia ja tähendus, mille me oleme neile tavapäraselt omistanud välise kordaloova printsiibi vahendusel. Milleks oodata, et keegi teine tuleb minu elu mõttekaks muutma? «Ma mõistan nüüd, miks doktriinid, mis mulle kõik ära seletavad, mind samal ajal nõrgestavad. Nad vabastavad mind mu enese elu koormast, mida ma ometi ise pean kandma.»
Kes ei pühenda elu absurdikuristiku serval välise päästja ootamisele, leiab lahenduse mässust ja loomisest. Maailma vaikimine tundub piinarikas vaid sellele, kes eeldab, et maailmale peab olema kusagilt «antud» tähendus, ühtne ja loogiline, mõistetav ja valemitena väljendatav. Absurd ei väljenda leppimist tähenduse puudumisega, vaid otsustavat valmisolekut elule ise mõte anda, tähendused ise luua.
** Täna õhtul Rabarockil esinev postpunkbänd The Fall võttis oma nime Camus lühiromaanilt «Langus» (La Chute eesti keelde tõlkinud Krista Soomere 1989). «Languses» jutustab oma loo endine kohtunik, kes ei suuda unustada kord öises linnas jõkke hüpanud naist, kellele ta appi ei läinud. Camus tütar on seda süeed seostanud oma vanemate kooselu looga, milles uppujaks oli tema ema.
Raamat
Albert Camus
«Sisyphose müüt: Essee absurdist»
Prantsuse
keelest tõlkinud Henno Rajandi, järelsõna
Tõnu Viik
Sarjast Prantsuse vaim
Varrak 2008