Pirita jõe käärus paiknenud Iru linnus ja selle jalamil asunud muinasasula oli I aastatuhande teisel poolel Harjumaa tähtis keskus. Hoonestus oli seal nii tihe, et elamiseks kasutati isegi kitsast terrassi linnuse ja jõe vahel.
Iidne Iru küla mängis Eesti kultuuriloos tähtsat rolli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muinasasula suuruseks on hinnatud mitu hektarit, elanike arv küündis paarisajani. Veidi eemal, Pirita jõesuu lähedal, asus ka sadam. Nii asulast kui ka linnusest on arheoloogilistel kaevamistel leitud rohkesti esemeid, mis tõendavad kaubavahetust Põhja-Euroopa viikingiaegsete keskustega.
Iru linnus hävis 11. sajandi alguses ning erinevalt varasematest põlengutest seda enam ei taastatud. Uueks maakondlikuks keskuseks sai Toompea ning selle lähedal olnud asula.
Suured sõjaehitised
Toompea jäi küladest kaugele, sealseid teid oli tuiskliiva ja liigniiskuse tõttu raske läbida. Geograaf Leo Tiik on Toompea ainsaks eeliseks nimetanud linnuse lähedust sadamale.
Erinevalt hävinud Iru linnusest jäi Iru asula alles. Aastatel 12191220 koostatud Taani hindamisraamatus kannab küla Hirw nime. 16 aastat pärast Jüriöö ülestõusu, s.o
1359. aastal, kinkisid vennad Christian ja Willekinus Scharenbeked 14 adramaa suuruse Iru ehk Hirve küla Pühavaimu seegile. 1374. aastal loovutas ka Hennekin Boltemann oma valdusi Iru külas.
Iru külal oli ümbruskonnas mitmel pool kogukonnamaid, sh Viimsi poolsaarel, Pirita aladel ning Aegnal. Rängalt mõjus külale Põhjasõda. 1726. aasta revisjoni andmeil ei jäänud sinna ainsatki elanikku. Põhjasõjale järgnenud pikema rahuaja jooksul taastus ka rahvastik.
Vahetult enne I maailmasõda hakati Tallinna ümbrusse ehitama võimsaid kindlustusi. Üks tugipunkt pidi tulema Irusse, linn andis selleks kroonule vajalikud maa-alad. Ehitusmaterjali vedamiseks pandi maha kitsarööpmeline raudtee, üle Pirita jõe ehitati kahele massiivsele kaldasambale toetuv raudteesild.
Jõe vasakkaldale rajati silla kaitseks kruusavallidest suurtükipatarei positsioon. Seejärel alustati raskeid allmaatöid uuristati pikki tunneleid, mis pidid ühendama hiljem ehitatavaid, maapinnasüvendeisse valatavaid betoonblindaae.
Kaevandamisel tekkiv jääkkivim tõsteti välja sügavate urfide kaudu. Käikudest vee ärajuhtimiseks kaevati avar voolutunnel, mida praegu tuntakse Iru koopana ja mis suubub kunstlikku sälkorgu Linnuse tee ja Narva maantee vahel. Plaan nägi ette ehitada Nehatusse kolm suurt allmaakasarmut, kokku 1500 mehele. Alates 1917. aasta septembrist värvati ehitusele 10 000 tööjõulist meest.
20. sajandi algul kujunes Iru küla erksaks kultuuripiirkonnaks. 1903. aastal asutas Mart Promm seal esimese laulukoori, ka Nehatu karskusseltsi raskuskese asus Irus.
1867. aastal asutatud Nehatu algkool jäi peagi kitsaks ning 1919. aasta sügisel avati Iru külas kooli III ja IV klass. Nehatu algkooli paiknemine kahes majas tekitas suurt segadust, seda enam, et mõlemad koolid olid iseseisvad. Irus asunud kooli tarvis ostis vallavalitsus Riigivaranduse Ülevõtmise osakonnalt 15 000 marga eest endise Vene kasarmu ehk baraki.
Nehatu vallavolikogu koosolekul 1930. aastal otsustati, et Nehatu uus koolimaja tuleb Nõmme Tooma rendikrundile. Juba sama aasta kevadel alustati ehitustöid ja 1. oktoobril 1931 algas õppetöö. Õpilasi oli 109. Kokku läks koolimaja rajamine maksma 49 300 krooni. Selleks saadi 23 000 krooni laenu koolimajade ehitusfondist, ülejäänud osa kaeti eralaenudega ja valla summadega.
1929. aastal moodustasid kohalikud seltsitegelased Nehatu Rahvamaja Ehitamise Ühingu. Ehitamisega alustati juba samal aastal, kuid rahaliste raskuste tõttu suudeti nüüdisaegne rahvamaja avada alles 1939. aasta sügisel.
Esindusliku hoone eesruume läbides äratas tähelepanu suur pidusaal. Esimesel korrusel asusid veel talurahvakauplus ning ruumid Kaitseliidu Rävala malevkonnale. Ülemine korrus oli määratud Iru vallavalitsusele, seal oli ka vallaarhiiv ja raamatukogu.
Üks suurem organisatsioon Irus oli Nehatu valla vabatahtliku tuletõrje ühing. 1938. aastal oli Nehatu VTÜ-l 2 pritsikuuri, 4 hüdropulti, 5 käsipritsi, 2 redelit, 2 vankrit ning
278 meetrit voolikuid.
Kirev seltsielu
1930. aastatel jätkas tegevust Nehatu Põllumeeste Selts. Seltsil oli mitmeid elujõulisi osakondi, neist kõige aktiivsemat osa etendas muusika osakond. 1936. aastal eraldus põllumeeste seltsist Nehatu Haridusselts, mille juures tegutses näitetrupp.
23. märtsil 1931 registreeriti Nehatu Maanaiste Selts. Selts osales kodukaunistamise liikumises, kirjanduslike õhtute korraldamises jms. Kaitseliidu Nehatu kompanii nimetati 1936. aastal Iru kompaniiks, selle populaarsus suurenes, kui Iru linnuses algasid arheoloogilised kaevamised ning linnuse suur tähtsus sai avalikkusele tuntuks.