Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2330043t1hf348.jpg)
Kunstikriitik Anders Härm rääkis Eva Kübarale vabas vormis sellest, mis mulje on talle jätnud üks selleaastase Baltoscandali põhiesinejaid Saksa naiste performance-grupp She She Pop.
She She Pop on 1998. aastal asutatud kaheksaliikmeline girl-power-trupp, mis koosneb peamiselt endistest teatriteaduse tudengitest, kes hakkasid koos performanceeid tegema juba ülikooli ajal. Kaheksast liikmest seitse on naised, vanuselt üle kolmekümne ja mõni juba ka neljakümnendates. Nii et girl-powerist saab nende puhul vististi rääkida üksnes minevikuvormis. Truppi kuulub ka üks mees, Sebastian Bark. Tema on naiste sõnul ainus meesterahvas, kelle jaoks ei ole probleem öelda, et ta on tüdrukutebändi liige. Tegelikult tuli ta algul truppi helimeheks, aga sattus üsna kiiresti lavale.
She She Popi puhul on minu arust tegu üsna puhta performancei-teatriga, nende loomingut iseloomustab teatri- ja performancei-kunsti strateegiate ühendamine, kuigi saksa teatrikriitika kutsub seda ka n-ö postdramaturgiliseks teatriks. She She Pop on lähedalt seotud ja osaliselt ka läbi põimunud selliste nähtustega nagu Gob Squad (Johanna Freiburg She She Popist on ka nt Gob Squadi liige ja Sebastian Bark nende tehnik) ja Showcase Beat Le Mot (nad õppisid koos ülikoolis Giessenis), mis ei tohiks olla eesti publikule väga tundmatud nimed. Showcase Beat Le Mot tegi teadupärast 1999. aastal Von Krahlis «Piraadid» ja üsna hiljuti «Europiraadid» ning Gob Squad käis 2005. aastal NU Performancei festivalil. Kui Showcasei on nimetatud saksa teatri poistebändiks, siis She She Pop on kindlasti selle tüdrukutebänd, aga mitte Spice Girls, vaid pigem Chicks on Speed trash-glam ja intiimne autobiograafilisus läbipõimitud erakordselt vaimuka huumoriga on nende kaubamärk.
Kõik She She Popi etendused põhinevad suhteliselt kindlatel mängureeglitel, mis moodustabki nende etendusi raamiva ja kooshoidva struktuuri. Enamasti on nende etendused interaktiivsed, mis tähendab, et publik saab nende käiku suuresti mõjutada. Kõige paremini iseloomustabki She She Popi võib-olla sõna «mäng» just lauamängu, telemängu, sportmängu mõistes. Kuigi publikust sõltub palju, on nende etendustel siiski ka üsna kindel struktuur on algus ja lõpp, isegi teatav jutustus.
Etendus, millega She She Pop sel aastal Baltoscandalile tuleb, «Warum tanzt ihr nicht?» («Why dont they dance?», räägib tantsimise kultuuri ajaloost, esindatud on kõik allusioonid ballitantsudest diskoni. Ka etenduses «Warum tanzt ihr nicht?» puudub konkreetne draamakaar, samas hõlmab see elemente kõikjalt mujalt, eriti performancei kunstist ja kabareeteatrist. Tegu on osalus-performanceiga, kus piir vaataja ja performandi vahel on õhkõrn, et mitte öelda olematu. Põhimõtteliselt on «Warum tanzt ihr nicht?» performance, kus taasetendatakse lõputuid assotsiatsioone kõigi tantsuõhtute piinlikematest ja nostalgilisematest momentidest ning fantaasiatest. Etendus ongi tantsuõhtu, mida publik külastab, istudes kohvikulaudade taga, avatud on baar, võib väljas suitsetamas käia ja «tantsupõrandal jalga keerutada». Põhimõtteliselt on etenduses kogu 20. sajandi seltskonnatantsu kultuuri ajalugu mingil latentsel ja vähem latentsel kujul olemas. Kõrvalruumis on monitor, kus keegi esinejatest pidevalt midagi intiimset pihib või lihtsalt kaamera ees edvistab et seda näha, peab minema spetsiaalselt välja, etenduse ruumis sees seda ei näe. Selles mõttes eirab ta rangeid teatrireegleid ja ühte tähelepanufookust.
Kui küsida, et kas «Warum tanzt ihr nicht?» on tantsuetendus, siis olen sunnitud vastama eitavalt, aga kui küsida, mida selles etenduses kõige rohkem tehakse, siis ma ütleksin, et tantsitakse. Ning ei tantsi mitte ainult tantsijad, vaid tantsib ka publik. Seda, mismoodi nad ehitavad üles oma suhtlust publikuga ja panevad inimesed endalegi märkamatult kaasa mängima, on fantastiline vaadata.
Ja at least but not last nende puhul ei saa üle ega ümber feminismist. Kuigi seda nende puhul palju rõhutatakse, ei ole tegu mingi võitleva feminismiga, vaid teatud feminiinse kõnega, sest millest siis lõpuks nende etendused veel räägivad, kui mitte naiseks olemisest ja kõigest sellega seonduvast.
10. Baltoscandal
Lisaks astuvad üles:
Aydin Teker «harS»
Türgi kaasaegse tantsu esikoreograaf Aydin Teker uurib inimkehaks «saamise» protsessi taasavastades harfi iga kurvi ja joone tantsija keha kaudu.
Charlotte Engelkes
«Forellen and me»
Maailmaesietendus Baltoscandalil. Rootsi kunstniku uusima töö aluseks on Franz Schuberti romantilised laulutsüklid, millele ta annab uue tähenduse.
«Miss very Wagner»
Ooperi ja performancei kunsti hiilgav kokkupõrge. Kollaa laulust, tantsust, stand-up comedyst ja varieteest.
Ivana Müller «While we
were holding it together»
Lavastus, mis uurib suhteid kujuteldava ja reaalse, isikliku ja kollektiivse, esitaja ja vaataja vahel.
Superamas
«Big 3rd Episode»
Etendus teravmeelne ja naljas, naised ilusad ja seksikad, mehed nurjatud ja küünilised. Superamas lõhub selle näivuse ja tõestab, et me kõik oleme programmeeritud.
Jo StrØmgren Kompani
«The Society»
Üks Põhjamaade teatri- ja tantsumaailma tippnimesid. Humoristlik, eksistentsiaalne, isiklik lavastus kohvijoomise rituaalist.
Taavet Jansen & Anja Müller
«Amateur and meat»
Live-kontsert, mis hägustab kontserdi ja tantsuetenduse vahelisi piire. Miks s****s Zappa lavale ja miks meie seda ei tee?
Nälkäteatteri «Aniara»
Grupi esteetika eesmärk on avardada inimkogemuse ja -keha piire inimvälise olemise seisunditesse. Lugu räägib kosmoselaevast «Aniara» ja selle reisijatest pika ja lootusetu retke ajal.
Kaja Kann & Juha Valkeapää
«50 lovely ways to die»
Viiskümmend erinevat lugu, milles inimene sureb või tahab surra armastuse pärast.
Anne Juren & Krõõt Juurak
«Look, look»
Moemaailma loominguliste protsesside ülekanne koreograafiasse. Esitatakse mitmeid riietusest inspireeritud poose.
Rakvere Teater «Kool»
Maailmaesietendus maalikunstniku Erki Kasemetsa ja Üllar Saaremäe ühistööga. Etendus koolitarkuse omandamisest kohas, kus Jukule on juba selge, et koolitarkus ei ole ainult ABC ja 1+2.
Algmaterjal on kokku kirjutatud erinevate eesti autorite tekstidest, sisaldades muu hulgas Mati Unti ja Peeter Sauterit ning lisatud veidi omaloomingut ja improvisatsiooni.
Peeter Jalakas & Von Krahli Teater
«Võluflööt. Remiks ja selgitus.»
Algselt kogu trupile mõeldud lavastuse esitab Peeter Jalakas esmakordselt soolona.
NO99 «GEP»
Mart Koldits «Proffet»
Vaata www.baltoscandal.ee