Aastail 19171918 vahetus Tallinnas lühikese ajaga võim viis korda. Eesti Ajutine Valitsus oli 1918 novembris keerulises olukorras, sest juba 18 päeva pärast seda, kui Ajutine Valitsus võttis võimu oma kätte, alustas Nõukogude Venemaa sõda Eesti vastu. Kuidas mõjutas sõdade, revolutsioonide ja okupatsiooni periood igapäevaelu Pelgulinnas?
Pikale veninud sõjategevus andis tagalas tunda eelkõige toidupuudusena. 1917. aastal tegutses Pelgulinnas 22 kauplust, kuid see ei näita mitte hästi arenenud infrastruktuuri, vaid majanduslikult viletsal ajal lisateenistust ja rakendust otsivate inimeste rohkust. Kõik kauplused olid kaupadest tühjad. Jaopärast müüdi kartuleid, petrooli, piima, suhkrut.
Pussitamised heinamaal
Suurte poliitiliste muutustega kaasneb ka kuritegevuse kasv. Hilisema Kopli kaubajaama poolne kõrgendik, mis oli revolutsiooni ajal heinamaa, kujunes nii kohalike kui lähedal asuva Kopli laevatehase «pasatskite» ning Vene madruste kokkusaamiskohaks, kus joodi ja mängiti raha peale kaarte.
Aeg-ajalt mindi tülli ja nii mõnelgi hommikul leiti heinamaalt surnuks pussitatud inimene. Rahvasuu rääkis, et tapjad olid vene madrused, kes said sel viisil tagasi kaardimängus maha mängitud raha.
1917. aastal, kui rüüstamised võtsid üha rohkem hoogu, suurendati oluliselt ka miilitsate arvu. Suur osa rüüstajaist ja röövlitest olid kohalikud sõjaväelased. Kui kubermangu komissar Jaan Poska viimaks rüüstajate vastu Vene Ajutise Valitsuse sõjaministeeriumilt abi palus, süüdistas enamlik kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komitee teda valeteadete levitamises ja arreteeris ta.
Lastele ja nende vanematele oli oluline Eesti Naisseltsi eestvõtul 12. juunil 1917 Telliskivi tänava algkooli ruumes avatud esimene lasteaed. Mudilased said kolm korda päevas süüa, vahepeal väiksemad mängisid, suuremad aga võisid koolitööd teha. 1917/18. õppeaastaks sai kahest Pelgulinna koolist Tallinna linna 17. algkool. 1918. aastal töötas seal kolm õpetajat, kelle käe all õppis 130 õpilast.
18. veebruaril 1918 algas Saksa vägede pealetung idarindel. Enamlased põgenesid. Esimese käsuga keelas väejuhataja kindral Seckendorff ära ajalehtede trükkimise, koosolekute pidamise, seltsid, igasugused avaliku elu avaldused. Kogu seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim allutati Saksa 8. armee ülemjuhatajale.
Draamastuudio eellane
1918. aasta veebruaris alanud ning novembris lõppenud Saksa okupatsioonist ei ole Pelgulinnas palju andmeid. Vanemad pelgulinlased mäletasid, et Saksa võimud seadsid Rohu tänava raudteeülesõidu kohale valvega okastraattõkke ja kesklinna poolt tulev rahvas pidi läbi kitsa värava käima. Rongide liikluse ajal värav suleti.
Saksa-aegsetest kauplustest ja teenindusasutustest on vähe andmeid. Teada on vaid, et Sambla (Nabra) 7 asus Eduard Kaio söögimaja. Tööd jätkas ka Pelgulinna algkool, kus õppis 121 õpilast, kõik eestlased.
Pelgulinnas tegutses Noorte Ühendus. Et näiteringi tegevuseks ametlikku luba ei antud, tuli juba tsaariajal salaja proove teha Paldiski maanteel Raudseppade heinaküünis. 1919 tehti Noorte Ühenduse asemele Dramaatiline Ring, kus kandvateks tegelasteks said Leo Kalmet, Adele Roman, Felix Moor, Ilmar Nerep jt. Nii et Pelgulinn on seotud kuulsa Draamastuudio eellooga.
1918 novembris alanud revolutsioon Saksamaal lõpetas ka ligi pool aastat kestnud Saksa okupatsiooni. Tallinnas heiskasid Saksa madrused oma laevadele punased lipud ja nõudsid okupatsiooni lõpetamist. Nendega ühinesid peagi ka sõdurid. Mõjuvõimas ja kõikumatuna paistnud Saksa militaarsüsteem oli poole päevaga kokku varisenud.
Saksa sõjamasina ootamatu kokkuvarisemine viis võimuvaakumini, mida üritasid kiiresti ära kasutada nii Eesti iseseisvuslased kui ka Venemaa ovinistliku meelsusega jõud. Et viimaste hulgas käis äge võimuvõitlus, takistas see bolevikel operatiivselt tegutseda. Kommunistide demagoogia ei andnud siiski selliseid tulemusi, nagu nad ise lootsid. Üheks oluliseks põhjuseks oli asjaolu, et ka lihtsad inimesed olid saanud piisavalt kogemusi punaste valitsemise ajast ning võitlesid eri väeosades punakaardi vastu.
Kuigi sõjategevus Pelgulinnani ei ulatunud, toimusid Seevaldi-tagustes männitukkades sõjakooli õppelahingud. Need alad olid kaevikuid ehk nagu tollal nimetati «fortifikatsiat» täis kaevatud. Ka sõjakool asus neil aastatel Pelgulinna lähistel Tehnika tänava raudteekoolis.
Metallitööstur Mart Miller oli Vabadussõja ajal üks soomusrongide liikuva remonditöökoja organiseerijaid. Milleri juures töötas 1919. aastal 15 töölist, 1920. aastal 17, kuid see väike töökoda tegi ära suure töö. Ülemjuhataja Johan Laidoner hindas Milleri tööd sedavõrd, et avaldas talle päevakäsus tänu.
Paldiski mnt 52 kahes kolmekorruselises kivimajas asus 1919. aastal Sõjaväe Varustuse Valitsuse saapa- ja hoburiistade töökoda. 1920. aasta jaanuaris viidi töökoda Lutheri-Vaestekooli (Lastekodu) 19.
Töökoda oli peamine Eesti sõjaväe jalanõudega varustaja. 1918. aasta detsembrist kuni 1920. aasta alguseni valmistati seal 4076 paari säärsaapaid, 5951 paari poolsaapaid ja 1339 paari vilte. Sama aja jooksul parandati 3424 paari säärsaapaid, 3735 paari poolsaapaid ja 1457 paari vilte.
1919. aasta algul oli töökojas ametis 170 kingseppa ja 44 sadulseppa ning töö käis kahes vahetuses. Aasta lõpuks oli tööl 26 kingseppa ja 16 sadulseppa, lisaks neile olid eraisikutena palgal üheksa kingseppa ja 16 sadulseppa.