Tallinna Ülikooli õppejõud Vitali Belobrovtsev küsib venekeelses Postimees.ee's, millisest leppimisest saab rääkida, kui eestlased esitavad pidevalt venelastele nõudmisi olla lojaalsed kodanikud.
Belobrovtsev: dialoogita ei ole leppimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga milline on lojaalsuse määratlus? Millises seaduses või mõnes muus seadusandlikus aktis on kirjas, mida tähendab väljend «olla lojaalne Eesti riigile»? Miks niisugune nõudmine esitatakse igale venelasele, aga mitte ühelegi eestlasele?
Täna kuulub lojaalsusesse, mida nõuab nii kaitse- kui haridusminister, nõudmine tunnustada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Selle nägemuse järgi on pooled Eesti ajalooteadlased, muuseas ka eestlased, mittelojaalsed sellele riigile, sest nad kirjutavad annektsioonist ning ei ole nõus Mart Laari ja teiste poliitikutest ajaloolastega.
Niikaua, kuni riigi poliitilisel areenil valitsevad Laarid ja Langid, keda ülistavad russofoobsed ajakirjanikud, ei teki dialoogi eestlaste ja venelaste vahel. Leppimine ilma dialoogita on aga võimalik samapalju kui lehmade traavivõistlused.
Eestlased soovivad, et neil oleks pisike demokraatlik riik, aga seejuures suurte rahvuslik-ajalooliste eripäradega. Kui kohalikud venelased sinna mahuvadki, siis suure miinusmärgiga. Ja niikaua, kuni sellest mentaliteedist kinni peetakse, jätkuvad lehmade traavivõistlused.
Projekti «Teeme ära!» kohta võib aga ütelda, et parem lahja rahu kui hea riid.