Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2339737t1h693c.jpg)
Erkki Bahovski
Postimees
Augustikuu 15. päeval, kui Gruusia sõjast oli möödunud üks nädal, lõhkes uudispomm meile palju lähemal - Soome ekspeaminister Paavo Lipponen teatas, et asub aastaks tööle Venemaalt Saksamaale Läänemere alt ehitava gaasijuhtme AG Nord Stream nõustajana.
Uudis leidis teravat kriitikat Eesti poliitikuilt, kuid ka muidu oma poliitikuid mitte väga nuhtlev Soome meedia läks niikaugele, et kasutas Lippose kritiseerimisel Eesti netikommentaatorite abi vastava netinupu olid teinud nii Soome ajakirjanduse lipulaev Helsingin Sanomat kui ka tabloid Ilta-Sanomat.
Kuid missugune mees on üldse Paavo Lipponen? Kas tema samm asuda Nord Streami teenistusse, tähendab taassoometumist ja kuidas üldse peaks Eesti sellesse suhtuma?
Filosoofiahuvi tõi poliitikasse
1941. aastal sündinud Lipponen on kolme lapse isa ja mänginud noorena Soome meistrivõistlustel veepalli. Esimene tütar Paulamaria (s 1964) elab Rootsis, teised on tütred Emilia (s 1998) ja Sofia (s 2000). «Isadus on minule väga tähtis asi. Olen pidanud peaministriks oleku ajal isapuhkust ja veedan võimalikult palju aega koos oma lastega,» kirjutab Lipponen oma kodulehelüljel.
Peaministri ametini läks Lipposel siiski mõnevõrra aega. Tema enda sõnul haaras teda keskkoolis alanud filosoofia harrastus kaasa Platoni kaudu töörahvaliikumisse. Lipponen liitus Soome sotsiaaldemokraatliku parteiga (SDP) 1964. aastal. Sealt algas Lippose karjäär poliitikas: 1965. aasta valimistel sai ta Helsingi ülikooli omavalitsusse, 1967. aastal nimetati ta SDP teadussekretäriks, 1971. aastal rahvusvaheliste asjade sekretäriks ja 1974. aastal poliitilise osakonna juhatajaks.
Siit edasi tuli Nord Streami nõuniku seisukohalt oluline amet - 1979. aastast läks Lipponen toonase peaministri Mauno Koivisto sekretäriks ning kui viimasest sai kolm aastat hiljem Soome president, jätkas Lipponen õpinguid. Oluline on see seepärast, et vaadates mida Koivisto on kirjutanud ja arvanud Venemaast (eesti keeles ilmunud temalt «Vene idee»), siis kannab see selgelt Venemaaga hästi läbisaamise pitserit.
Rahvasaadikuks sai Lipponen 1983. aastal, teda ei valitud tagasi 1987. aastal, kuid ta naasis eduskuntasse (Soome parlament toim.) 1991. aastal. Peaminister jõudis Lipponen olla kahel korral (1995-1999 ja 1999-2003). Just Soome peaministriks oleku aeg on koht, kus eesti avalikkusel ja poliitikuil oleks Lippost raske süüdistada padusoometumises.
Esiteks on Lipponen alati toetanud Soome viimist Euroopa tuumikusse ja suuresti just tänu temale oli Soome ainus Põhjamaa, kus tuli 1999. aastal kasutusele euro (sularahana 2002. aastal). Oma raamatus «Kohti Eurooppaa» käsitleb Lipponen Soome suhteid Euroopaga.
Ent ka suhted idanaabriga olid Lipposel tema peaministri ajal südamel. Nii käis Soome ELi eesistujamaana 1999. aasta teisel poolel välja niinimetatud Põhjamõõtme idee, mille peamiseks eesmärgiks oli Loode-Venemaa kaasamine ELi ühisprojektidesse. Põhjamõõdet on uuendatud ja nüüd on lisaks Loode-Venemaale sellesse haaratud enam ka Läänemerd, kuid suuremat asja pole sellest poliitikast saanud.
Tugev välispoliitik
Kindlasti ei saaks Lippost süüdistada ka mingisuguses välispoliitilises naiivsuses. Ta on õppinud aasta aega USAs, saanud Helsingi ülikoolist rahvusvaheliste suhete alal magistrikraadi ja olnud aastail 1989-1991 Soome välispoliitika instituudi direktor.
Kuidas jääb ikkagi nõustaja kohaga Nord Streamis? Juba Soome avalikkuses puhkenud kriitika sundis Lippost loobuma kabinetist eduskunnahoones. Lipponen on ise öelnud, et ta pole enam ammu Soomes «siseringi inimene», mida on aga jõutud juba kritiseerida. Nimelt oli Lipponen aastail 2003-2007 eduskunna esimees.
Seda Lippose väidet ei toeta ka loogiliselt vastuküsimus, et kui Lipponen pole siseringi inimene, miks pidi Nord Stream ta üldse palkama. Lisaks eduskunna esimehe ametile tasub vaadata veel Lippose enda muid ameteid, mida on nii kodu- kui ka välismaal pea et loendamatu hulk. Ning jätta muljet, nagu poleks Lippose sõnal Soomes enam kaalu, on enam kui vastuoluline.
Kui Soome televisioon küsis Lippose käest, kas ta oleks selle ameti vastu võtnud ka pärast Gruusia sõja puhkemist, vastas Lipponen jaatavalt. Samas ei pidanud ta enda kohta käivaks soomlasest Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku Olli Rehni kriitikat, mille järgi ei ole hea kõrgete riigiametnike minek Venemaa teenistusse.
Tasub meenutada sedagi, mida rääkis Lipponen gaasitorust eelmisel aastal eesti ajakirjandusele: «Gaasijuhe on lihtsalt näide ELi liikmete ja Venemaa kahepoolsete suhete eelistamisest. See on tõeline probleem. Käies Euroopas ja kohtudes praeguste poliitiliste liidritega on minu sõnum: ühine poliitika, mitte lihtsalt kahepoolsed suhted. Kui nad vajavad seda gaasijuhet ja ehitavad selle, miks peaksime me selle tegema liiga raskeks?» Seega justkui mure, aga samas ka roheline tee Vene gaasile. Lipponen on hilisemates sõnavõttudes viidanud veel Euroopa üha suurenevale gaasivajadusele.
IRLi rahvasaadik Andres Herkel kirjutas oma blogis: «Tagantjärele muudab see märgiliseks Lipponeni eelmise aasta novembrist pärineva avalduse, et Eesti peaks hoiduma sellistest suhetest Georgia ja Ukrainaga, mis võiksid ärritada Venemaad.
Samas ei soovitanud Herkel Lippost võrrelda Saksamaa ekskantsleri Gerhard Schröderiga, kes samuti Nord Streami teenistuses. Kuid just see muudab Lipposega lävimise Eesti poliitikute jaoks keeruliseks.
Sest pretsedent on Schröderiga loodud: kui pärast pronksiööd 2007. aastal soovis Saksa ekskantsler kohtuda peaminister Andrus Ansipiga kohtuda, ei leidnud viimane selleks aega. Ent kas «aega ei leiduks» ka Lippose, poliitiku, jaoks, kes on Eestit toetanud? Kuid võibolla selles oligi Nord Streami kogu idee?
IRLi teine rahvasaadik Marko Mihkelson sellele oma blogis viitab: «Lipponeni uudis kahjuks näitab, et Gazpromi (loe: Venemaa) eesmärgiks on lisaks äritulemuste saavutamisele ka poliitilise mõju suurendamine Euroopas. Mäletatavasti püüdsid Gazpromi juhid palgata ka Itaalia ekspeaministrit Romano Prodit, kuid tema ütles South Streami juhi kohast ära.» Gruusia sõda on pannud Nord Streami projekti uue surve alla ja paljuski sõltub ka ELi-Vene läbirääkimistest. Gaasi aga läheb Euroopal ikka vaja.