Olukorras, kus enamik Euroopa riikidest on otsustanud kobarmoonast loobuda või vähemalt tunnistavad, et see oleks soovitav, jätkab Venemaa selle toote juhtiva eksportöörina.
Tellijale
Süüria patuks on ka kobarpommid
7. september 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konflikti järel tihti aastateks suvalistesse kohtadesse vedelema jäävad ja ohvreid jõhkralt sandistavad kobarpommid, mida suur osa arenenud riikidest üritab samamoodi lubatud relvastuse nimekirjast maha kanda nagu maamiine, kuuluvad ka viimasel ajal Süürias kasutust leidnud relvastuse hulka.
«Süüria kasutas kobarmoona laialdaselt 2012. aasta teises ja 2013. aasta esimeses pooles, põhjustades suure hulga tsiviilohvreid,» tõdeb sel nädalal ilmunud 2013. aasta kobarmoonaraport. See on iga-aastane dokument, kus jälgitakse riikide valmisolekut täita 2008. aastal sõlmitud kobarmoona konventsiooni, mis keelab täielikult selle relvaliigi kasutuse, tootmise, edastamise ja varumise.
Venemaa ja Türgi ei loobu
Raporti koostanud Mary Warenham inimõiguste organisatsioonist Human Rights Watch tõdes, et kobarpommide tõttu on põhjendamatult kannatanud paljud süürlased.
Warenham kiitis samas kobarmoona omavate ja kasutavate riikide suhtes kasvavat stigmat. ELi liikmesmaadest pole 2008. aasta lõpus Oslos alla kirjutatud konventsiooniga liitunud vaid Eesti, Kreeka, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Soome.
Sealjuures on tõenäoliselt tähtis mainida, et kaks suurt ELi maade kõrvale jäävat riiki – Venemaa ja Türgi – jätkavad kobarmoona omajate reas.
Neist viimane, kreeklaste naaber Türgi, on olnud kobarmoona tootja, kuid deklareerinud, et 2005. aastast seda enam ei valmista. Samuti pole türklased kunagi kobarmoona kasutanud ja on järjepidevalt osalenud Oslost alguse saanud kobarmoona keelustamisega seotud üritustel.
Wikileaksi lekkinud USA diplomaatilise memo kohaselt kehtib Türgis de facto moratoorium kobarmoona kasutamisele. Samas püsib see variant kaitsevõimaluste osana juhuks, kui riik peaks sattuma täiemahulisse sõtta.
Venemaa seevastu on öelnud, et kobarmoonast ei saa selle märkimisväärse kaitserolli tõttu veel loobuda. Samuti on venelased väitnud, et kuigi kobarmoon võib põhjustada tõsist humanitaarkahju, annab seda tehniliselt ohutumaks lihvida.
Veerand ohvreist on lapsed
Esimest korda lasi Moskva kobarmoona käiku 1943. aastal Saksamaa vastu. Hiljem on ta seda pruukinud veel aastatel 1979–1989 Afganistanis, aastatel 1994–1996 ja 1999 Tšetšeenias ning viimati 2008. aastal Gruusia sõjas, kus teiste hulgas sai venelaste kobarpommist surma Hollandi ajakirjanik Stan Storimans. Human Rights Watchi andmeil on Venemaa võtnud üle Nõukogude Liidu rolli juhtiva kobarmoonatootja ja eksportöörina.
Süüria kobarpommijuhtumeid täpselt dokumenteerinud Human Rights Watch on iga oma raportis kasutatud intsidendi puhul kindlaks teinud nii ohvrite isikud – tihtipeale naised ja lapsed – kui ka konkreetselt kasutatud pommi liigi. Nende väitel on ka enamik seal pruugitavatest kobarpommidest Vene päritolu.
Põhjuseid, miks kobarmoona sarnaselt maamiinidega isegi relvastuse kohta liiga ebahumaanseks peetakse, on kaks. Esiteks levivad suuremast pommist laiali lendavad väikesed pommid üle väga laia ala. Teiseks – sarnaselt miinidega – kipuvad pommiosad jääma ripakile pikaks ajaks, sandistades inimesi veel aastaid pärast konflikti lõppu. Handicap Internationali andmeil on 27 protsenti kõigist maailma kobarpommiohvreist lapsed.
Kobarmoon