Poliitikast just mitte liiga palju huvituvad inimesed peavad iga paari aasta järel sellega siiski veidi tegelema, valides välja need, kelle ideede ja tegudega kõige enam ühist. Paljudel juhtudel on seejuures esimeseks (või domineerivaks) kontaktiks reklaampinnad teede ääres, ajalehtedes, raadios ning mujal, kus ruutsentimeetrid või sekundid arvel. Piiratud vahenditega peavad erakonnad ja valimisliidud suutma endast (esma)mulje jätta.
Kõrvaltvaatajale näib, et niivõrd sisutühja, ükskõikset, kuid samas hämmastavalt ülbet «kampaaniat», kui on tänavu pealinnas, ei mäletagi. Enam ei vaevuta isegi (võlts)lubadusi andma. Tänaval ringi jalutades saame teada, et töötuid inimesi Keskerakonnas ei ole. Saame teada, et sotsiaaldemokraadid soovivad tegelikult hoopis Toompeale minna ning Reformierakond on uhke Eesti üle (kuigi see kõlab pigem enda üle uhkustamisena). Ja saame ka teada, et seni pigem meeldivalt vaoshoitud stiiliga IRL on võtnud kõige magedama taktika – rünnata pealinna võimu, tehes seda arusaamatult agressiivsel moel ja jättes seejuures kõik vähegi tõsiseltvõetava üldse kõrvale.