Haldusreformiga viivitamine loob kogu ühiskonnas stressi

Inimgeograafia professor Rein Ahas.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas ütleb, et linnastumise ja küla väljasuremise protsessid, mida Eestis näeme, toimuvad kogu maailmas. 21. sajand on muutnud ühiskonnakorraldust ja tootmist, inimestel on rohkem infot ja vabadust ning nad teevad varasemaga võrreldes väga teistsuguseid otsuseid.

Kui ma vaatan Eesti tõmbekeskuste kaarti, mille regionaalminister Siim-Valmar Kiisler hiljuti välja käis, ja panen selle kõrvale need kaardid, mida teie koos kolleegidega olete Eesti tõmbekeskuste kohta teinud, siis on pildid väga erinevad. Esiteks on nn Kiisleri kaardil tõmbekeskusi palju rohkem, teie mobiilpositsioneerimise uuringute põhjal valminud kaardil aga palju vähem. Kui näiteks Tartumaal on tõmbekeskustena pandud kirja Tartu, Elva ja arutatakse, kas lisada Kallaste või Alatskivi, siis mobiiliuuringute järgi pole peale Tartu ju tegelikult ühtegi teist?

Esiteks tuleb arvestada metoodikat, ja mobiilpositsioneerimise metoodika järgi tuleb tõepoolest esile, et neis piirkondades – Tartumaa, Jõgevamaa, Peipsi kallas – on Tartu tõmme nii tugev, et kohalik tasand ei tule välja. See näitab, et elu on väga Tartu-keskne. See mobiiliuuring on aga üks sisend tõmbekeskustepõhisesse haldusreformi kavasse. Saan aga aru, et omavalitsusliidud tegid ettepanekuid ja nägid oma piirkondades ka teisi olulisi keskusi.

Näiteks võiks tuua ka Võrumaa. Ühelt poolt on seal kirja pandud terve rida tõmbekeskusi, aga teie uuringute järgi on Võrumaa tõmbekeskus ikkagi eelkõige Võru linn.

Kõikides piirkondades on oma asustussüsteem ja ajalugu ja geograafia. Tean sealseid arutelusid – näiteks Rõuge on seal alati olnud omaette ja tugev keskus, samas näiteks Haanja, mis muidu ju Võrust enam-vähem sama kaugel kui Rõuge, on alati olnud seotud Võruga.

Tallinnast või Tartust vaadates me ei pruugi alati aru saada, miks üks vald teisega ei ühine, aga tegelikult on seal taga mingid ajaloolised või kultuurilised põhjused. Asustussüsteemide muutuste uuringud teistes Euroopa riikides on näidanud nende suurt püsivust läbi ajaloo. Ka akadeemik Valter Langi arheoloogiauuringud on näidanud Eesti asustussüsteemi püsivust läbi ajaloo.

Võtame kolmanda näitena Pärnumaa. Taas näitavad mobiiliuuringud ainsa tõmbekeskusena Pärnut, samas on nüüd tõmbekeskustena kirja pandud ka hulk muid kohti alates Tõstamaast kuni Kilingi-Nõmmeni.

Meie näitasime oma uuringuga, missugused kohad on keskustega kõige tihedamalt seotud. Aga inimeste liikumine ja seosed on ka kohalikul tasandil ning seda kõike kvantitatiivne mobiiliuuring ei näita. Siis oleks vaja eesmärke ja metoodikat muuta.

On veel vaja vaadata, kus pakutakse teenuseid, kus on haridus ja koolid. Praegu on näiteks regionaalministri büroo eestvedamisel koostamisel rahvastikuprognoosid – minu teada ka kõigi nende väiksemate piirkondade kohta –, sest kui me ei tea Põlva või Kärdla või Tõstamaa piirkonna rahvastikuprognoose kümne aasta peale, siis ei suuda me ju ka planeerida koole või teedevõrku. Õnneks on meil olemas kvaliteetsed 2011. aasta rahvaloenduse andmed, nendega saab demograafilist olukorda ja pikaajalist rännet hästi käsitleda. Mobiilid on vaid üheks andmekihiks igapäevastest rännetest.

Mobiilipõhised uuringud on aga olulised mitmel põhjusel ja eelkõige just tõmbekeskuste vaate puhul. Tuletame meelde, et möödunud ja ülemöödunud aastal oli palju juttu Soome haldusreformist, mis tegelikult seisma jäi, aga ka Soome haldusreform oli tõmbekeskustepõhine. Euroopa Liidus on samuti viimase 10–15 aasta jooksul olnud linnaregioonipõhine lähenemine, see tähendab, et vaadatakse linnasid ja nende tagamaid koos. On saadud aru, et töökohad, innovatsioon, kapital, kõik see paratamatult koondub linnadesse ja nende lähiümbrusesse. Sellest lähtuvalt on linnaregioonid Euroopa Liidu meetmete põhiliseks üksuseks. Ei saa keskust ja tagamaad lahutada, see on tihedalt seotud süsteem

Kas Eesti regionaalpoliitika järgib Euroopa arenguid?

Jah, kindlasti. Oleme Euroopa osa, meie areng on väga sarnane. Esimeses pendelrände­uuringus 2010. aastal leidsime, et enamik maapiirkondi on väga tugevalt seotud oma keskusega. Maakonna struktuur on väga tugev. Sellest tõdemusest lähtuvalt kujunes ümber ka osa meie regionaalpoliitikast. Kui tahame, et elu väljaspool Tallinna ja Tartut säilib, siis tuleb just maakonnakeskusi toetada.

Varem oli arusaam, et regionaaltoetuste raha peab jõudma otse maale. Tihti tekkis väga väikestesse kohtadesse imelisi objekte ja investeeringuid, aga tühjenemist see ei peatanud. Uuenenud Eesti regionaalpoliitika pöörab palju tähelepanu ka kohalike keskuste tugevdamisele.

Tagasi üles