Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rainer S. jättis tänavu 3. augustil sillakäsipuule võiduka ning paljulubava sõnumi: «1st day of new life.» Maailmalõpurõõm. Nordkapp.
Ilmselt vaimustus samal viisil maailma servakesele jõudmisest ka selle paiga esimene turist, itaallane Francesco Negri, kes 1664. aastal kõõlus selsamal Nordkapi kaljunukil ja silmitses andunult Põhja-Jäämerd. Või lagedat maastikku.
Võibolla unistas temagi Teravmägedest ja põhjapoolusest, mis on kuskil seal udu taga. Nii teevad ju maailma lõpus ilmselt kõik. Ning kaunis üksmeelselt.
Sest Euroopa põhjaserv 71º 10 22 lubab ka kõige kalestunumale hingele viivukest lendutõusu.
Mis sest, et tegelikult asub Nordkapp Magerøya saarel ning sestap kisub jutt maismaa põhjapoolseimast punktist vägisi kauniks muinasjutuks. Kuid ka sellest pole midagi. Nordkapp on pikka rännakut väärt.
Miks muidu kipuvad inimesed oma teekonna võidukat lõppu markeri või värvipritsiga sillakäsipuudele või monumendile jäädvustama.
Sarnaselt Nordkapis uut elu alustanud Raineriga on suurt maailmalõpurõõmu väljendanud teisedki päralejõudnud: Marta Hispaaniast, Paolo ja Sindi Itaaliast, Todorka ja Boriss Bulgaariast ning Marcin ja Arek Poolast.
Ning mitte ainult nemad, sest Nordkapi sümboliks kujunenud gloobuse kivine alus on servast servani täis kriibitud nimesid ja kuupäevi.
Enamik maha jäetud kirjadest annab muuseas ka teada, et suured inimhordid pürivad Nordkappi suvisel ajal.
Sellest saab aru juba Hanningsvågis, linnakese esimeses ettejuhtuvas toidukaupluses, mis juustu ja vorsti kõrval müütab ka piltpostkaarte, mida kõiki kaunistab ikka seesama Nordkapp.
Vaade sellele rändurite mekale nii keskpäeval, õhtul kui öösel. Populaarseimaks motiiviks on aga kindla peale päikeseloojang, väsinud päralejõudjate õnnehetk.
Võib ainult ette kujutada, kuidas päikesloojangu nautlejad saavad tunda tõelist küünarnukitunne, kui nad kõik kui üks mees piirde ääres horisonti imetlevad.
Oktoobriks on suvine pidu läbi ja Nordkapp tühi nagu kell.
Kaljurüngal laiutavas 5000-ruutmeetrises North Cape Hallis ei liigu õhkki, inimestest rääkimata. Luksuslik sviit nimega «71º 10 21» ei näe niipea ühtegi vastabiellunud paari, kes kipuks maailma lõpus pulmaööd veetma.
Ning inimene, kes võiks meilt viimase panga servalt allakiikamise eest piletiraha nõuda, on väljateenitud talvepuhkusel. Õnneks. Sest maailma lõpp, olgugi et legenditaoline unelm, võikski olla üks inimesest puutumata paik.
Tõelist lõpuvaikust kuuleb Nordkapis küll, aga ainult talveperioodil. Siis valitsevad ses paigas pimedus ja pakane. Ning paljud teedki on talvel lausa suletud.
Mis iganes, parimaks osaks maailmalõpust on teekond sinna. Juba mandril, pärast Hammerfesti läheb lahti tõeline road-movie, kus kilomeetrite kaupa ei liigu ühtegi hinge ning seltsi pakuvad ainult mäed.
Mida hämaramaks vajub ilm, seda süngemaks muutub tee. Maantee lookleb ümber mägede ja läbi lõppematute tunnelite. Ning jälle ümber mägede.
Üksi Hanningsvågi näeme mägedes tiirutades mitu korda, enne kui sinna tõepoolest kohale jõuame. Mis teha, otsetee puudub. Samalaadne looklemine ümber iidsete mägede, kus tõusev kurviline tee paksu pilve kaob, kestab lõpuni. Talvelibeda teega siin sõita ei tahaks.
Aga Nordkapp tuleb iga kilomeetriga visalt lähemale, vaatamata lõputuna näivale kulgemisele.
See, mis meid Nordkapis ees ootab, on tühi maa ja tummine tuul. Viimane on nii hull, et viib mütsidki peast ja lubab ees laiuvat Põhja-Jäämerd vaadata vaid sillapiirde külge klammerdudes. Kuniks päikest. Sest mustjashall pilvelaam sõidab päevakerale kiiresti peale.
Mere lõhn on seevastu tugevam kui Eesti põhjarannik iial pakkuda suudab. Raha lõhn samamoodi.
Nordkapi sümbol - gloobus -, mille otsa tohib ronida vaid omal vastutusel, meid turnimas ei näe. Püstiseismisegagi on raskusi. Jäine hingus. Põhjapoolus.
Viimase kahe nädala jooksul auto tagaistmel kasututena paistnud mütsid-kindad osutuvad äkki elutähtsateks.
North Cape Halli Grotibaaris saaksime Nordkappi jõudmist samal kombel tähistada kui on seda aastaid tehtud: pilk silmapiirile, selle vürtsiks shampanja ja kaaviar.
Meil on selle rituaali läbiviimisega tõsiseid raskusi.
Mitte ainult sellepärast, et Grotibaar on talvehooajaks uksed lukku pannud nagu ülejäänudki turismimagnetid.
Pigem takistab meid asjaolu, et hoole ja armastusega kaasas veetud shampanjapudeliga trikitamine oleks tuule meelevallas hullumeelse kallakuga ettevõtmine.
Niigi on lõikavkülm. Tühja sest shampanjast.
Maa pealt ja mere alt
Tunneleid, mis enne maailma lõppu läbimist tahavad, jääb meie teele üksjagu.
Iseenesest toredad, kuid omal moel kaunis ahistava ja nutuse meeleoluga paigad.
Esimene, Skarvbergi tunnel, mil pikkust 2980 meetrit, tekitab meis vaimustuspuhangu. Teine, Sortviki tunnel on oma 496 meetriga pelk poisikesetemp.
Vaimustus jätkub. Kui aga algab 6870-meetrine Nordkapi tunnel, kisub meie enesetunne veidrailmeliseks.
Enam polegi nii vahva, sest too tugeva langusega merealune toru näib suisa lõppematuna. Pärast sellest väljapääsemist ei paista järgnevad 190- ja 4440-meetrised tunnelid enam kuigi pikad.
See-eest on meil tontliku ilmega tunnelites kihutamisest siiralt silmini ning jupike silda või tavalist maanteed mõjub kui taeva kingitus.
Sest seal on õhku, avarust ja kääksuvad kajakad sillakäsipuudel.
Kui vaid poleks seda tunnelimaksupunkti, mis meid südamliku naeratuse saatel 165 Norra krooni ulatuses vaesestab. See pole aga lõpp. Tagasiteel kerib sama film tagasi, ainult et lõpust algusse.
Maksta tuleb ka teist korda.
Tunnelid tunduvad pikemad kui kunagi varem.