Eilse piduõhtu avakõne pidas filmikriitik ja ka ise Tallinnfilmis töötanud Jaan Ruus Tallinnas on vaid paar paekivist kultuurikantsi, mis aastakümneid on trotsinud tormituuli ja võimu vahetumisi.
Ühe neist projekteerisid Vassiljev ja Bubõr ning nagu me luulereast teame, on seal puhvet, kus on Ene ja sel Enel on pojakene, kes vaid lauaplaadini ulatub.
Mõni nädal tagasi tähistati ses majas Eesti Draamateatri 80. sünnipäeva. Vaevalt viiesaja meetri kaugusel seisab veel teinegi kultuuriloolise minevikuga paekivihoone - aadressiks Harju tänav 9 -, mille käsi ei käi aga enam ammu nii hästi kui ta teatrimajast kaaslasel.
Tallinnfilmi endises Harju tänava majas pandi eile punkt Eesti filmiajaloo ühele pikale ja värvikale ajajärgule, mis seotud filmitegemisega sotsialismi väga keerulistes, kuid kohati viljastavates tingimustes.
Uksesulgemispeole olid palutud eesti elavad filmiklassikud ja palju teisi toredaid inimesi, kelle hinges pesitseb kirg jupiteride kuuma hinguse järele.
Ajalugu ootab uurimist
«Meil on täna paratamatuse pidu,» ütles piduõhtu avakõnes filmikriitik Jaan Ruus, kes ise töötas selles Harju tänava majas aastatel 1965-1972.
«Vanast ühiskonnast jäävad ju alles inimesed ja hooned ning need mõlemad tuleb täita uue sisuga. Nii et olgem kurvad ja ühtlasi ka rõõmsad,» lisas ta.
Ruusi sõnul ootab Tallinnfilmi ajalugu alles põhjalikku läbiuurimist.
«Stuudio omaaegne direktor Nikolai Danilovitsh tarvitas oma kirjutuslaua vasakut alumist sahtlit selleks, et koguda sinna kõik stuudioinimeste kaebekirjad,» meenutas Ruus. «Ma ei tea, mis on selle sahtli sisust saanud, aga ajaloo kirjutamisel oleks sellest palju abi.»
Harju tänava hoone ajalugu ulatub Ruusi andmeil tagasi juba 15. sajandisse.
Enam-vähem praeguse välisilme sai maja 20. sajandi esimese kümnendi lõpuaastal, kui arhitekt Jacques Rosenbaumi käe läbi sai sellest Höppeneri pank. Pikalaenupangana jätkas see hoone ka Eesti Vabariigi ajal.
Pärast punaste sissemarssi sai sellest majast peagi Kinokroonika Eesti stuudio, mida võibki pidada Tallinnfilmi alguseks. Kuni 1960. aastateni pesitses nende müüride vahel korralik nõukogude asutus, kus koosolekuidki peeti vene keeles.
«Eesti filmikunsti tõus 1960. aastatel sai teoks tänu sellele, et Jossif Vissarionovitsh natuke enne seda lõpuks ära suri,» rääkis Ruus. «Detsembris 1963 nimetati Tallinna Kinostuudio ümber Tallinnfilmiks, ehkki nimi ning kuulus laternakujutisega embleem olid juba varem olemas,» meenutas ta.
Ruusi arvates on paradoks, et suurem osa eesti filmikunstist on sündinud just nõukogude ajal. Legendaarsele dokumentaalfilmide stsenaristile ja lavastajale Ülo Tambekile kuulub ütlus, et filme tehti mitte tänu kommunistliku partei hoolitsusele, vaid sellest hoolimata.
Hoolimata hoolitsusest tehti Tallinnfilmis (või selle eelkäijais) ringvaateid aastast 1945, mängufilme aastast 1954, nukufilme aastast 1957 ja joonisfilme aastast 1971.
Tallinnfilmi kunagisest hiilgusest on täna vähe järel. Aastal 1968 ilmus ajalehes Sirp ja Vasar artikkel «Suur üksiklane», mille pealkirigi vihjab stuudio monopolistlikule rollile omaaegse Nõukogude Eesti laineharju meenutava sinitaeva all.
Jäänud rahakorjajaks
«Paarikümneaastase tegevuse tulemusena on Tallinnfilm arenenud dokumentaalstuudiost kombinaatstuudioks, loonud piisava tootmisbaasi 2,5 mängufilmi lavastamiseks aastas ja kujundanud kollektiivi, kelle käe all on valminud 23 nukufilmi, üle saja dokumentaalfilmi, ligi tuhat ringvaadet ja 34 mängufilmi,» kirjutati 1968, kui paljud Tallinnfilmi kuulsamad palad olid ju veel tegemata.
1974. aastal, mida Ruusi sõnul võib pidada Tallinnfilmi kõrgajaks ja ühtlasi stagnatsiooni alguseks, tehti kolm täispikka mängufilmi, 14 dokumentaalfilmi, kolm nukufilmi ja kolm joonisfilmi ning 24 ringvaadet. Kokku oli selleks ajaks Tallinnfilmis vändatud juba 50 täispikka mängufilmi.
Kapitalismi kurikarmides tingimustest on kunagine filmikombinaat kahanenud kontoriks, mis esindab omaaegses Tallinnfilmis vändatud filmide autoriõigusi ning kasseerib nende näitamisloa eest raha sisse. Filmide tegemisega kunagine stuudio enam ei tegele.
ASi Tallinnfilm juhataja Hillar Parkja sõnul tunnevad nende filmide vastu ennekõike huvi Eesti ja ka endise Nõukogude Liidu endiste vennasrahvaste telejaamad.
Et Tallinnfilmis vändatud filmide negatiivid on Moskva sõjasaagina kaasa viinud, siis Läänes Eesti filmide levitamine eriti hõlpsasti ei lähe.
Samuti müüb Tallinnfilm oma kunagist toodangut VHS-kassettidel, Parkja sõnul on neid nüüdseks juba veerandsaja filmi jagu.
Pärast eilset piduõhtut, kui filmimehed sulgesid enda järel oma kauaaegse peakorteri ukse ja astusid öhe, läheb selles paekivihoones õige pea lahti kinnisvaraarendus - kuuldavasti kavatsevad uued, soomlastest omanikud ehitada sinna kortereid, bürooruume ja võibolla veel midagi tulutoovat. Eesti filmitegijad aga jätkavad juba mujal ja uutes oludes.
Millised mõtted seostuvad Tallinnfilmist rääkides esimesena?
Mark Soosaar
rezhissöör
Mina läksin Tallinnfilmi uksest esimest korda sisse siis, kui mängufilmide peatoimetajaks oli seal Lennart Meri ja ma viisin talle oma «Toomas Nipernaadi» stsenaariumi lugeda. Kui ma kuu aega hiljem läksin sinna uuesti, andis Lennart Meri mulle stsenaariumi tagasi ja ütles: noormees, teil tuleb veel palju õppida. Ma ei saanud siis aru, mida ta sellega öelda tahtis, sest minu arvates oli see geniaalne, mida ma olin kirjamehele näidanud. Kõigest sellest, et seda enam ei ole, on väga kahju. See, et Tallinnfilmi enam ei ole ja et seda on lastud hävida, on tegelikult Eesti kultuuripoliitika ühekülgsus või puudulikkus.
Hardi Volmer
rezhissöör
Tegin Tallinnfilmis oma esimese filmi 15 aastat tagasi. See Tallinnfilm on aga minu jaoks juba aegade hämaruses maha maetud - see on zombina eksisteerinud siiamaani viimased viis aastat. Aga ses suhtes meenub mulle ositi nagu sooje tundeid - minu esimene töökoht ikkagi - ja teisalt oli mul au olla niiöelda Tallinnfilmi viimase mängufilmi reþissöör. Selle majaga on mul konkreetselt väga soojad mälestused varajaste filmide helindamised, kui seal helisaalis sai öösiti istutud ja lõputult filmilõnga läbi kedratud ja konjakit joodud... Ikkagi vanad ja hämarad, aga küllaltki soojad mälestused.
Ilmar Raag
filmikriitik
Neid mõtteid on kaks. Üks on nostalgia, mis peaks iga eestlast hetkeks valdama ja teine on nagu fakti konstateerimine - omal moel on Tallinnfilm mõnda aega juba surnud olnud. Kas Eesti film on nüüd midagi sellest hääbumisest kaotanud, sellele saab vastata taas kahetiselt. Ühelt poolt on see, et ükskõik mis riigis on filmielu veduriteks olnud väga suured ja võimsad firmad. Mida vähem on Eestis Tallinnfilmi, seda vähem on Eestis ka väga suurte projektide võimalusi. Ent teisest küljest, kui meil oleks üks väga suur ja tugev Tallinnfilm, siis oleks suur oht, et neile, kes ei mahu Tallinnfilmi, ei jätkuks enam võimalusi üldse filmi teha.