Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/28/12773811t1h7402.jpg)
Niklas Hollmann (vasakul) ja Yannik Hollmann . Niklase pudel reisis kuue nädalaga Saksamaalt Bornholmi, Yanniku oma poole aastaga Saaremaale Väike Niklas vajab mereõhku, ütles Saksamaa Celle linna lastearst murelikule emale Marina Hollmannile ja soovitas suveks koos lapsega sõita Läänemere-äärsesse Heringsdorfi kuurorti.
Nõrkade kopsudega kaheaastasel Niklasel polnud väikese reisi vastu mõistagi midagi, kaasa tulid ju ema ja vanem vend, tervelt nelja-aastane Yannik.
Saksa-Poola piiri lähedal Heringsdorfis laius imeilus liivarand, rannalt viis merre mitmesaja meetri pikkune supelmajakestega jalutussild.
Ühel päeval - hiljem meenutasid asjaosalised, et see juhtus 14. juulil 1998. aastal - jõid köhast kosunud Niklas ja Yannik jalutussillal istudes kahe peale kokku kaks pudelit limonaadi.
Selles polnud peale mõne mõnusa röhatuse midagi erilist, kuid ema Marinal tuli tühjade limonaadipudelitega kimpus olles mõte kirjutada märkmikulehtedele kaks sõnumit. Kummagi poja eest, kes kirjutada veel ei osanud.
Lõbusa hiirekesega lehtedele sai aadress ja kuupäev. Yannik maalis ühele kirjale toonekurejalgsete tähtedega alla oma nime, Niklas vaid lagistas naerda, ta oli ju nii väike, tema nime kirjutas ema.
Marina toppis kirjad limonaadipiisastesse pudelitesse, keeras korgid kinni ja poisid poetasid need üle sillaserva piiludes rahulikult, hülgeuniselt loksuvasse Läänemerre.
Kaks plastikpudelit tonksasid kord veel oma siniste korkidega vastamisi, nagu enne pikka lahkuminekut teineteisele musi andes, ja ujusid siis eri suundades minema. Pudelpost läks teele.
Kuus nädalat hiljem potsatas Hollmanite postkasti Hannoveri-lähedases iidses Saksa linnas Celles järjekordne postisaadetis. Üks saksa pastor teatas, et pudel Niklase kirjaga maabus õnnelikult Taanile kuuluval Bornholmi saarel.
Vanem vend Yannik jäi pisut õnnetuks. Kus purjetab tema läkitus, tema pudel? Ema Marina ja isa Karsten rahustasid - ootame veel veidi. Tagantjärele võib öelda, et Yanniku pudel siis alles triivis lainetes.
Detsembri alguses 1998 kõndisid Saaremaal Harilaiu murdlainete ja viltuvajunud vöödilise majakaga üksildasel läänerannal mööda liivaklibu kalamehekummikud.
Korraga kummikud peatusid. Jopetaskust tuli välja külmast punetav käsi ja tõstis maast sinise korgiga pudeli. Pikkpeetriga koukis käsi pudelist Saksamaa sõnumi: «Ich bin eine flaschenpost! Palun kirjuta, kui sa mind leiad! Yannik.»
Tartu postkontoriametnik tembeldas 1998. aasta jõulude ajal Saksamaale suunduva ümbriku vastusega pudelpostile. See sööstis lennukimootorite möirates teele.
Mõne tunniga üle selle sama mere, kus vapper limonaadipudel kuue kuuga ligi tuhat kilomeetrit ujus ja viimaks end Harilaiule ankurdas.
«See, kes mulle vastas, on kindlasti üks väike poiss,» mõtles õnnelik Yannik ja ema kaas-abil läkitas Eestisse paki kummikommide ja mänguasjadega. Hiljem selgus, et pudelposti leidja polnud mitte poiss, vaid hoopis suur mees, kel endal lapsed. Mänguasjad ja kommid kulusid ikkagi ära.
Kaks aastat veeresid rõõmsad kirjad Celle ja Tartu vahel, siis tuli ema Marinale idee - ta kirjutas poja erakordsest limonaadipudelist Dieter Thomas Heckile, auväärsele, halli lõvisoenguga saksa teletähele.
Estland, Reval, Tartu-Dorpat! Willkommen! Tallinna vanalinna hubastes restoranides koos abikaasaga õnnelikke tunde veetnud härra Heck lülitas Yanniku pudelpostiloo oma populaarse, Saksa riigikanalis ZDF kord aastas etenduva telesaate «Melodien für millionen» sisukorda.
26. novembril 2000. aastal istus Yannik koos emaga otsesaates Braunschweigi linna hiiglasuure Volkswagenhalle laval ja plaksutas koos 1500 pealtvaatajaga käsi.
Oli seal igasuguseid toredaid esinejaid. Nelisada nelikümmend üheksa värvilist prozhektorit joonistasid salapärasest lavaudust välja ooperikoori ees seisva tuttava kuju. Järgmisel hetkel kiirenes meeleliigutusest viie miljoni saksa televaataja pulss - laulis Monserrat Caballé.
Siis tuli Yanniku kord esineda. Poiss surus Eestist pärit auguga kivi vastu silma ja soovis Saaremaa kombe kohaselt: «Ma tahaksin kohtuda oma pudelpostisõbraga Eestist!»
«Ta on siin, sinu pudelpostisõber!» hüüdis saatejuht Dieter Thomas Heck ja osutas avanevale eesriidele. Sealt astuski välja Yannikule piltide pealt tuttav üllatuskülaline, pudelpostisõber Juhani.
Yannik torutas huuli ja ajas silmad suureks nagu taldrikud. Ta oli väga hämmastunud. Inimesed aplodeerisid, aga Yannik muudkui imestas ja imestas.
Oli tõesti nagu välk selgest taevast see telepurgis korraldatud esmakordne ja ootamatu kohtumine.
Limonaadipudeliga teele saadetud ja tühjast rannast leitud sõprus.
Kiri pudelis rannast leitud õnn Rannarahvas käib mere ääres alati otsijapilguga. Järsku leidub mõni lainete toodud tühi kalakast kodusesse majapidamisse või lauajupp, mis sobiks lauda seina lüüa ehk köiepundar koorma pingutamiseks.
Vilsandi rahvuspargi direktor, elupõline rannainimene Arvo Kullapere räägib merekaatrit Papisaare sadamast Vilsandi poole teele tüürides, et vähemalt paarkümmend pudelposti on ta kindlasti üles korjanud, aga ühtki püsivat kirjasõpra pole tekkinud.
Enamik pudelposti tuleb suurtelt kruiisilaevadelt, näiteks kirjutavad reisijad laevarestorani arve tagaküljel, kuidas neile toit maitses.
Viis aastat tagasi leidis Kullapere hülgesaarelt Innarahult pudeli 10 000 rublaga. «Polnud elu sees nii suure numbriga raha näinud.» Keegi naljahammas soomlane oli lisanud kirja, et leidja ostku endale midagi.
«Eesti Postile on pudelposti näol konkurents olemas,» muheleb Arvo Kullapere.
Vene ajal tähendas pudelpost mitte lihtsalt kirja, vaid see oli sõnum teisest, vabast maailmast. 1960. aastate alguses korjas Arvo Kullapere õde Virve Aumees (1941-1992), kes töötas tollal Vilsandi ilmajaama vaatlejana, üles Dresdeni ajakirjaniku Richard Bertholdi pudelposti.
Algas kirjavahetus, mis viis noorukese Virve ja keskealise härrasmehe Bertholdi Moskvasse kohtuma. Perearhiivi on jäänud Bertholdi foto valges suvekleidis ja tumedate päikeseprillidega noorest Virvest Moskva purskkaevu ääres.
Kui Berthold aga Vilsandile Saksamaa kutse läkitas, jäi Virve väljamaasõit nõukogude aja kahtlustavaisse bürokraatiapabereisse toppama. Kas võis põhjus olla Bertholdi postkaartide sisu? Need kirjeldasid näiteks Dresdeni purukspommitamist ameeriklaste poolt 13. veebruaril 1945.
«Mu hea, kallis Virve,» hüüdsid väikesele Läänemere saarele tervitusi veel mõned Saksamaa piltidega postkaardid, siis katkes side. Virve abiellus, sünnitas lapsed ja töötas Vilsandil elu lõpuni.
Virve tütar Marika, kes nüüd üksinda Vilsandi saarel elab ja lindude uurijana rahvuspargis töötab, leidis läinud sügisel kolm pudelposti, ühe Soomest, teise Rootsist, kolmanda saksakeelse, pudelisse tunginud veest peaaegu lugematuks niisutatu.
Marika kavatseb kirjadele vastata.