Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
INTERVJUU
Pool sajandit Saksamaal, Soomes ja USAs paguluses elanud ning nüüd Eesti suurim eraisikust annetaja Aino Järvesoo, kes on miljonitega toetanud kunstviljastamist, üliõpilasliikumist ja ehitanud kiriku, küsib: «Öelge mulle üks tähtsam asi kui eesti rahva püsimajäämine.»
Kas teie arvate, et suudate maailma muuta?
Nii väga kui tahaks, aga vist ei jõua.
Ometi olete kaks korda andnud miljon krooni kunstviljastamiseks, millest jätkub kahesajale paarile, igaühele 10 000 krooni. Doktor Andrei Sõritsa sõnul aitab kunstviljastamine rasedaks jääda vaid kolmandikul patsientidest.
Teate, doktor Sõritsa just helistas, kui te tulite sisse. Sel aastal on suur õnn - juba 47 naisel on õnnestunud rasedaks jääda, aga tööd nendega alustati alles veebruaris. Alguses arvasin, et kui kolmel aastal annan miljoni, saab minu abiga sada kodanikku juurde.
Kas olete ise näinud mõnda last, kes tänu teie miljoniannetustele ilmale tuli?
Ei ole. Aga ma olen näinud vanemaid, kes tulevad siia niipea, kui saavad teada, et neil on lootust. Te ei ole näinud õnnelikumaid mehi oma elus! Väga paljud on kirjutanud, mitmed vene keeles.
Kas inimesed oskavad tänulikud olla, kui neid on aidatud?
No kuulge Ma ei ole oodanud ega mõelnudki selle peale, et keegi võiks tänulik olla.
Ja siiski: kas Eesti inimene oskab tänulik olla?
Kuidas see inimene saab tänulik olla? See on mulle kõige suurem tänu, kui näen, et nad on õnnelikud. Ma ei tee seda ju mitte selleks, et abielupaare õnnelikuks teha, vaid teen seda eesti rahva pärast.
Kas eesti rahvas võib välja surra?
Praegu näib kõik sinnapoole minevat. Aga öelge mulle üks tähtsam asi kui eesti rahva püsimajäämine.
Võibolla peaks siia võõrtöölisi tooma, et meid rohkem saaks?
(Naerab.) Omal ajal - enne Teist maailmasõda - toodi siia poolakaid, ma mäletan seda aega. Aga see ei ole õige, sest praegu on ikkagi võimalus, et me säilime. Kui meie tahame.
Kõige tähtsam oleks, kui valitsus tahaks ja oma prioriteedid õigetesse kohtadesse paneks. Ega te kõike tohigi nendest asjadest kirjutada, ma tean
Te teete ajakirjandusele ülekohut.
Kas te teate, kui palju on lapsetoetus? 150 krooni kuus. Ja mis on keskmine pensionäri toetus? 1555 krooni. Kümme korda nii palju kui lapsetoetus.
Muidugi ma saan aru, et pensionärid elavad sageli suurtes korterites ja neil on suured kulud ja nad ei taha mitte minna mitmekesi ühte korterisse elama.
Aga kui laps saaks kooli kaudu riigilt üheainsa tuhande kuus Siis saaks iga laps korraliku sooja söögi koolis, kord aastas korraliku talvepalitu ja jalanõud ning õhtul oleks koolis korralik programm - siis väheneks ka tänavalaste arv. Nad tuleksid kooli.
Uskuge, ka perekonnad seisaksid paremini koos. Praegu on ju 80 000 ühe vanemaga perekonda, lapsed enamasti naiste toita ja hoida. Naised on praegu väga ülepingutatud. Nad tulevad koju, peavad hakkama perekonna eest hoolitsema ja lihtsalt ei suuda enam olla armas inimene, kes annaks armastust lastele ja perele.
Kas usute, et Eesti valitsus jõuab samade mõteteni?
Riigil on see raha olemas, ainult, kuidas seda jaotada. Ei tohiks nii ütelda, aga siin pannakse palju rõhku fassaadile, fassaaditsemisele. Teised riigid on ju samasuguses olukorras olnud, aga kui on kriisimajandus, siis ei elata nii pillavalt.
Mõtlete tagasi näiteks sõjajärgsele Saksamaale, kui teie nägite põgenikelaagris unes kaalikasuppi?
See oli veel sõja ajal, iga päev sõime kolm korda kaalikaid. Kui ma siis öösel ärkasin ja kõht tühi oli, unistasin: saaks kas või kaalikatki.
Mida te fassaaditsemise all Eestis mõtlete?
Kui ülikooli rektor nõuab endale poole miljoni kroonise auto ja kirjutab siis artikli, milleks tal seda vaja on, aga ei suuda põhjendada.
Vaadake, meil on rohkem autosid kui alla 16-aastasi lapsi. Sel aastal oli registreeritud 416 000 sõiduautot, lapsi on aga 300 000 ringis.
Fassaaditsemine on nii tohutu Need kallid kooliraamatud! Eile räägiti mulle suure vaimustusega kohutavat lugu, kui hästi on ühes koolis elu korraldatud: vaesemad lapsed pannakse ühte klassi ja rikkamad teise klassi. Kui siis on ekskursioonile minek, siis rikaste lastega saab minna palju toredamatesse kohtadesse, vaesematega aga lihtsalt metsa.
See on nii jube lugu, et ma ei maganud terve öö.
Teate, minu ajal olid ajalehepaberile trükitud kooliraamatud, ja head raamatud olid. Nüüd ei jõua vaesed lapsed neid kalleid raamatuid osta.
Nii luksuslikke raamatuid ei ole meile vaja, pealegi on need nii rasked, et üks minu tuttav - kolmanda klassi poiss - ei jõua neid kõiki kaasaski kanda.
Kui raske see sajand teile on olnud?
Ega sellele enam mõtle. Raskustele mõtled siis, kui need sind parajasti vaevavad.
Siiski, kui sügisel 1944 Eestist ära läksite, arvasite: see pole pagendus, vaid ajutine pääsemine?
Pooleks aastaks, lootsime, sest sõda oli ju lõppemas. Arvasime, et ega meid reedeta. Olime demokraatlik maa, läänelise orientatsiooniga
Ometi möödus 30 aastat, enne kui Eestisse esimest korda tagasi tulite. Kas kujutasite ette, et kulub veel kaks aastakümmet ja siis kolite päriselt siia elama?
Ei, eks teilegi tuli see vabadus ootamatult.
Ükskõik kui palju sa loodad, tähtaega ei oska ju ikka anda. Aga kui mina nägin 1975. aastal Eestit, oli see palju parem, kui meie ette kujutasime. Siin elati palju paremini ja eestlased olid toredamad. Kolisin Soome elama ja käisin üheksa korda Eestis.
Kuidas küpses otsus, et Eestisse päriselt tulla?
Kõigepealt hakkasin Gorbatshovi ajal Tallinna Harku järve äärde luteri kirikut ehitama, et aidata inimestel endasse usk tagasi anda. Olid suured unistused, läks aga teisiti. Kujutasime ette, et uue aja pastorid on väga hästi haritud ja väga head psühholoogid, aga nad on täitsa vanamoodsad, tunnevad hästi ainult rituaali.
Teie kirik Harku järve kaldal seisab nüüd tühjana?
Ei ole tühi, seal on kogudus. Aga väga väike kogudus.
Eesti paljud kirikud jäävad isegi jõululaupäevadel järjest tühjemaks.
Jah, aga kirik ei anna midagi. Meil ei ole oraatoreid.
Olete toetanud katseklaasilapsi, terviseprojekte, taastanud üliõpilasseltsi Liivika maja Jääb mulje, nagu te maksaksite mingit sisemist võlga. On see nii?
Ei ole. Üliõpilasorganisatsioon Liivika oli vabariigi ajal väga ideeline ja rahvuslik, seda ma tahtsin taastada. Taastada rahvuslikku vaimu, mida need noored võiksid täna külvata. Muuseas, olen ka üliõpilaste naisliidule oma kodu muretsenud ja lasin restaureerida ülikooli maaliosakonna maja Ja teate, ma siiski tunnen, et ei ole midagi saavutanud.
Kuidas nii?
Eesti maalikunstile ei ole ma suutnud vaimselt midagi anda. Kunsti võib teha ka garaazhis ja puu all, aga kunst peab olema originaalne, tugev ja maskuliinne. Kunst peab inimest esteetiliselt arendama. Kunstil on siht pakkuda esteetilist elamust kas tehnilise, vormilise või ideelise uudsuse kaudu.
Ja Eestis teie seda uudsust ei näe?
Kas teie olete käinud nendel kunstinäitustel siin?
Kas te märtsis 1999 Riigikogu valimas käisite?
Käsin, aga valisin vale inimese. Ta tuli siia ja hakkas rääkima, kuidas mina pean eesti rahvast toetama. Lubasin ühele projektile anda 500 000 krooni. «Pange miljon!» ütles tema. Enam me pole kohtunud.
Eestis on ka haruldasi inimesi. Näiteks üks väga-väga armas ja õrnake, uskumatult ennastohverdav naine. See oli temast suur julgus, et kui mees tuli armukese juurest koju, olid ukselukud vahetatud ja asjad trepikotta tõstetud. Täiesti õige.
Kas te pole kordagi kahetsenud, et 1996. aastal Floridas oma kodu jätsite ja Eestisse kolisite?
Ei, absoluutselt mitte. Kui inimene saab teha seda, mida ta tegema peab, on see kõige suurem õnn.
Mida ütleks teile praegu Elmar Järvesoo, kui ta saaks taas kord siin olla?
Aja jooksul õppis ta tundma, et minul on mõned väärtused, mida tema enne ei teadnud. Me elasime koos ju 57 aastat.
Kas teate, et armastus on tugevam kui surm? See on nii. Võite kaua aastaid koos elada ja tunda väga tugevat sidet teise inimesega. Selle järgi tunnen ma puudust.
Kolm aastat tagasi, kui teie koduaed tunnistati Tartu ilusaimaks aiaks, lubas Lennart Meri teile aiatöödele appi tulla. Kas ta tuli?
Ei ole. Ja kui ma talle seda meelde tuletan, ei tee ta üldse välja, räägib aina muud juttu.
KÜSITLUS
Kas eesti rahvas jääb püsima?
Luule Sakkeus
demograaf
Loomulikult soovivad kõik rahvad, et nende rahvastik oleks taastejõuline. See tähendab, et iga järgnev põlvkond peaks suutma oma vanemate põlvkonna taastada. Praegu on Eesti sündimus tõepoolest alla päästetaset. Selle järgi ei saa aga väita, nagu hakkaksid eestlased välja surema. Sedalaadi lained on iseloomulikud kõigile arenenud rahvastele.
Adik Levin
Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja
Ei jää. Olen välja arvutanud, et kui perekonnas on vähem kui 2,1 last, siis 90 aasta möödudes on tuhandest inimesest järel 240 ning 300 aasta pärast kõigest 8. Eesti peredes on praegu lapsi keskmiselt 1,4. Siin peaksidki vahele astuma poliitikud, kes on paraku ülimalt eluvõõrad. Kõik see ilus jutt, mida nad räägivad, on puhas pettus.
Katrin Saks
rahvastikuminister
Madal sündimus on Eestile kahtlemata tõsine probleem. Sellest hoolimata ei ähvarda eestlasi veel väljasuremisoht. Üheks olulisemaks probleemiks on see, et täna suurendab veel iga järgmine laps perekonna vaesust. Laps ei tohiks olla mitte vaesuse, vaid rõõmu allikas.
Urmas Liikvart
seitsme lapse isa
Kui valitsus leiab kõikidele inimestele võimaluse tööl käia ning raha teenida, jääb eestlaste sugu kestma. Praegu on liiga palju vaesust ja töötuid. Kodus olemiseks ei jää neil aega peaaegu üldse. Kes siis lapsed üles kasvatab, et ka nemad võiksid endale hiljem pered soetada? Lisaks töötamisvõimaluste loomisele peakski valitsus toetama noori peresid. Karin Kangro
Toomas Sildam