Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi spordi vallas elutöö preemia pälvinud Arnold Greenil täitus hiljuti 80. eluaasta, ei malda tarmukas vanahärra kodus istuda - praegu lehvitab ta Eesti suusatajatele sini-must-valget lippu Lahti MMil.
«Suusaliidu aupresidendina kannan siin Eesti koondise dressi,» kihistas Postimehelt autasust kuulnud Green elurõõmsalt naerda. «Kui Andrus Veerpalu kulla võitis, tekkis tunne, nagu oleksin ise kangelasteoga hakkama saanud - kõik tahtsid ühtäkki kätt suruda ja õnnitleda.»
Lahti MM-võistlusi sai Green jälgida ka 1938. aastal, mitmeid spordialasid harrastanud noormees harjutas toona põhjanaabrite korraldatud suusalaagris. Ta plaanis õppima minna kehakultuuri, kuid suur sõda lükkas saatuseratta teistpidi pöörlema.
Sporditippude vallutamise asemel hakkas Green pärast Moskva parteikooli lõpetamist ülespoole sammuma hoopiski karjääriredelil - Rahva Hääle peatoimetaja ametist liikus ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu aseesimehe, hiljem välisministri toolile.
Just Greeni toonased tegemised ajendasid spordirahvast teda 1989. aastal taasiseseisvunud Eesti Olümpiakomitee esimeseks presidendiks valima.
«Ehitasime palju spordiobjekte, keeldudest ja käskudest hoolimata,» tõdes eksminister Green. «Koos Fred Kuduga panime aluse uue Kääriku rajamisele.»
Greeni käsi oli mängus ka Tartu Ülikooli staadioni ja Kalevi siseujula valmimisel.
1980. aasta olümpiamängude purjeregatil määrati Green korralduskomitee esimeheks.
«Hiljem oli mul sellest ametist palju kasu,» nentis Green. «Tundsin ROKi presidenti Samaranchi üsna hästi, tema aitas EOK taasiseseisvumisele kaasa.»
Greeni hing ei lepi tänini üksnes tribüünidel tammumisega. Ta külastab pidevalt ujulat ja kirub kurja ilma, mis tänavu pole veel suuski alla panna lubanud.
«Olin okupatsioonivalitsuse tegelane, kuid mu südametunnistus on puhas,» võttis vanahärra käidud tee kokku.