Kõik on millekski hea

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Juba neli nädalat pärast laastavat põlengut tärkab Vihterpalus taas elu – ühena esimestest ajavad mustavast pinnasest ninad välja rohelised karvasevõitu lehtedega kasevõsud. Suured põlenud tüved tuleb metsameestel aga maha raiuda.

FOTO: Mihkel Maripuu

Vihterpalu metsad on hetkel maa pealt kaedes peamiselt tumedates toonides ja seal levib kõrbehais. Poolteist kuud tagasi möllasid neil aladel tuleleegid, millega heitlesid kümned ja sajad inimesed: tuletõrjujad ja neile abiks olnud vabatahtlikud kustutajad.


Et loodus end taastada suudab, on teada tõde. Et igas halvas peitub ka head, näitab seegi, kuivõrd mitmekesisemaks on muutunud ja muutub Vihterpalu metsade elusloodus. Isegi sedavõrd, et võiks välja tuua üksteisest sõltuva jada: esmalt on putukad maiustamas, siis neist kõhtu täitmas väiksemad linnud, metsa alla elama kolivad roomajad, seejärel neid jahtivad kotkad ning tagatipuks viimaseid näha ihkavad ornitoloogid.


Mitte et ornitoloog oleks pahategija, kuid inimtegevus laiemalt on siiski see, mis kogu sellele jadale – ulatuslikele tulekahjudele – alguse paneb.


Loodus suudab end isegi üllatavaks teha, rumala ja hoolimatu inimese kalliks maksma minevat abi siiski poleks vaja.

    Tagasi üles