Küünlad ääristasid rongi viimset teekonda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare


Orava Jaamaülem Ester Järg. Tartu raudteejaam on leinas. Piletimüügikassas põlevad mustade lintidega küünlad. Vanad sõbrad saavad perroonil kokku, suruvad kätt ning viipavad ühes suunas: «Näed, viimane rong. Sellega on küll ja küll sõidetud.»

Õhtune Orava rong on valmis tegema viimast reisi. Vedurininas ripub kuuseokstest leinavanik ning aknal silt «Viimane reis». Teeleminekuni on veel tosin minutit. Esimesel vaguniuksel seisab Orava jaamaülem Ester Järg ning juhatab mobiiltelefoniga koduseid vägesid.

«Käige enne saunas ära. Tead, kus käterätikud on? Anna Margusele valge. Endale võta sinine.»

Enne saunaminekut tuleb jaamaülemal veel Oravale jõuda, viimne rong teele saata. Siis on reisirongiliiklus Oravalt lahkunud.

Kaubarongid sõidavad ikka väikesest jaamahoonest mööda, neile tuleb tulesid vilgutada ja neid Petseri jaamale üle anda.

«Tea, kes need rongid nüüd ära ostab?» arutab musta jopega mees valjusti ning laseb edasi, «Venemaa? Või Läti? Ega Läti nii rumal ole, et oma raudtee laiali pillutab.»

Kolm lapsenina litsuvad parajasti vastu vaguniakent.

Edelaraudtee rongide klienditeenindajad asutavad end ka viimase reisiga teele.

«Siin saab tasuta sõita,» kuulutab klienditeenindaja Aleksandra Melder. Tema on täna vaba.

«Ma sulle näitan tasuta!» ähvardab tema õde Nadezhda Melder. Kokku sõitis neli õde Melderit Edelaraudtee rongidega kaasa.

Pilet peab olema. Eriti viimne pilet. Igapäevased sõitjad võtavad tuttavatelt vagunisaatjatelt autogramme. Perekonnaalbumisse mälestuseks, need inimesed olid hommikul vastas, kui rongiga tööle sõideti ja õhtul koju. Siis rong läheb.

Tartust sünnipäevapeolt sõidab Põlvasse koju Põlva piimakombinaadi koristaja Salme Tarro.

Käis Tartus külas, suvel käis rongiga Ilumetsas seenel. Praegugi seened kodus purgis.

«Tegin soolveega. Ma olen laisk inimene. Võin neid praadida,» seletab Tarro.

Ülenurme mees Uno Raud viib linnast turult koju pappkasti täie toitu. Pensionäri pilet maksis 2 krooni, bussipilet tuleb mitu korda kallim.

«Haruldaselt mõnus rong,» leiab Raud, kel nüüd tuleb ilma raudteeta läbi ajada.

«Siim Kallasest hakkab asi pihta!» hõikab mees naaberpingilt, kes muidu on üsna vakka püsinud. Aga keegi pole teda kuulmas. Igaühel on oma rongimure ja mälestused, kuidas sellega mõnus sõita oli.

Vedurijuhi kabiini jutt ei jõua. Sergei Tretjakov teeb viimase sõidu, mis siis edasi saab, mine tea. Kolmekümne aastaga on tema juhitud rongi alla jäänud vaid üks inimene. ühtki muud õnnetust pole olnud.

Mis inimesest sai?

«Mis seal saada, kui rongi alla jääb.»

Kõik igapäevaste sõitjate näod on vedurijuhil pähe kulunud. Ning rong sõitis ka siis, kui bussid külma või lume tõttu kohale ei jõudnud. Ohutu ja kindel.

Igas jaamas jääb perroonile põlema küünal, mõnes suuremas on küünlaid süüdatud juba enne rongi tulekut. Põlva jaamas võtab saabuvat rongi vastu mõnikümmend inimest, isegi üks loosung lehvib pimeduses.

«Ma mõtlen olukorda mastaapselt. Lapsed ei jõua õigeaegselt kooli. Tuhanded eestlased kannatavad

Ma olen kuulnud, et see mees, kes selle raudtee erastas, olevat selle raha ikkagi Venemaalt saanud.» Nii räägib Urmas, kes sõidab Oravale. Elab Orava jaama lähedal. Töötas siseministeeriumi organites, aga midagi täpsemat öelda ei tohi. «Mind tunneb pool Eestit, mis sellest perekonnanimest?»

«Algul müüdi metsad, siis raudtee, siis rahvas,» jätkab ta. «Kas te «Meelist» olete lugenud.»

No ikka.

««Meelises» on, et vaata rahvast, püüa ära tunda tema häda, võibolla saad aidata,» Urmase hääl on märkamatult muutunud nii valjuks, et ka teise vaguniotsa on see vabalt kuulda.

«Nende bussidega nad ei lahenda midagi.»

Kell 19.36 sõidab rong viimast korda Orava jaama sisse. Tillukese jaamahoone ees põlevad lumes küünlad. Küünlaid on ka raudteejaama kõrvalmaja aias.

Propagandareisile saabunud noorpoliitik Arne Otter seisab põlvini lumes. Roosade gerberatega pärg käes. «Me sõidame veel Oravale tagasi, kui meie võimule tuleme.» Paneb pärja lumme. Otteril on püksisääred saapa sees, nii ei saa püksid märjaks.

Jaamaülema peas on nüüd ehtne Eesti jaamaülema müts, mis pidi olema kahtlaselt sarnane Prantsuse sõdurimütsiga. Silmis pisarad.

Napi pooltunni see rong seisabki, et võtta suund Tartu tagasi.

Vagunisaatjad kogunevad ühele pingile kokku. Sinisel õhupallil on kiri: «Mõ budem vsegda vmeste» ehk eesti keeles «Me jääme alati kokku».

Mõni küla jääb siiski bussita

Ehkki teede- ja sideministeerium on kinnitanud, et reisirongiliikluse lõppedes jõuavad uued bussiliinid ka sellistesse kohtadesse, kus bussid pole varem kunagi käinud, ähvardab mitme küla rahvast sunnismaiseks jäämine.

Lääne-Virumaa ja Järvamaa kolm piiriküla Karkuse, Reinevere ja Ambla-Koigi jäävad reisirongide bussidega asendamise tõttu üldse ilma bussiühenduseta, sest varem külasid läbinud bussiliin muutub, teatas ETA.

Selleks, et korvata rongide ärajäämist Tapa-Tamsalu- Tartu liinil, suunatakse bussiliin Tallinn-Aegviidu-Ambla- Tamsalu-Väike-Maarja-Laekvere pärast Amblat Tapale ja sealt otse Tamsallu, teatas Saksi vallavolikogu liige Andres Mandre.

«See oli seni ainuke antud teelõigul liikuv buss, mis võimaldas tööpäevadel varahommikul sõita Tallinna ja hilisõhtuks sealt tagasi jõuda,» lisas Mandre.

«Otsus on tehtud ilmselt AS Sebe soove arvestades ja säästab 4,9 kilomeetrit liinipikkust, jättes kahe maakonna ääremaal elava mitmesaja elanikuga piirkonna täielikult teenindamata.»

Rongiliikluse bussidega asendamise plaan hoidis läinud nädala lõpus ärevil Jõgevamaa Pedja küla paarisada elanikku. Nad pelgasid, et pärast rongiliikluse kadumist võib nende suhtlemine välismaailmaga muutuda võimatuks.

Bussid seni Pedja jaama ei sõitnud, rong oli pedjalastele ainus ühissõiduk. Pedjalastele reisimisvõimaluse säilitamiseks kaalub vallavalitsus ideed panna Pedjas peatuma sõitma jääv Tartu-Valga rong või mõni buss.

Vald kaalub ka võimalust kasutada Pedja küla elanike Jõgevale sõidutamiseks valla õpilasbussi, millega käib iga päev koolis üle 40 koolilapse. (PM)

    Tagasi üles