Koonderakonna kaks peaministrit Mart Siimann ja tema eelkäija Tiit Vähi
Ekspeaministrid Indrek Toomest kuni Mart Siimannini ei kahtle, et valitsusel tuleb riigijuhtimisvõime tagamiseks näidata enesepuhastusvõimet, millega praegu viivitab Mart Laar, kellelt avalikkus nõuab kahe ministri - Jürgensoni ja Pärnoja - tagandamist.
Fosforiidikaevanduste vastase sõja haripunktis sügisel 1988 Eesti NSV peaministriks tõusnud Indrek Toome vahetas välja ebapopulaarsuse pöörisesse langenud Bruno Sauli.
«Vabariigi juhtkond mõistis selgelt, et sellises olukorras pole võimalik edasi minna, ja valitsusjuhi vahetus oli vajalik kogu juhtkonna maine huvides,» tunnistab praegune kinnisvaraärimees Toome, kes juhtis ministreid kuni kevadeni 1990.
«Teinekord tuleb ohverdada väga tubli inimene, kui teatud asjaolude kokkusattumise tõttu on kogu valitsuse tegevus halvatud ja häiritud,» ütleb Toome.
Avalikkuse silmis ebapopulaarseks muutunud ministrid ei saa enam tööd teha, sest ei suuda hommikust õhtuni mõelda oma ametiülesannetele, vaid sageli hoopis sellele, kuidas õigustada oma tublidust ja sundida ka ülejäänud valitsust sama avalikult kinnitama.
Seega peaks Laar paluma Pärnojal ja Jürgensonil lahkumisavalduse kirjutada?
«Mina ei räägi persoonidest, vaid olukorrast, kus oleks mõistlik paluda ministritel lahkuda,» astub Toome päevapoliitikast sammu kaugemale. «Poliitikas on loomulik, et poliitikud tulevad, teevad midagi hästi, kui eksivad, siis lähevad ära, mis aga ei välista, et tulevad tagasi.»
Toome jääb korraks mõttesse: «Aadrilaskmine valitsuse puhul on mõeldud ju ikka selleks, et valitsus terveneks, mitte selleks, et veri välja lasta.»
Aprillis 1990 Toompeal valitsusjuhi kabinetti asunud Edgar Savisaar ei pääsenud ministrite väljavahetamisest juba esimesel tööaastal. Keskkonnaminister Toomas Frey vahetus Tõnis Kaasiku vastu 1991. aasta veebruaris, ning samal päeval tuli ka põllumajandusminister Vello Linnu asemele Harry Õunapuu.
Praegu nõuab Savisaar opositsiooniliidrina järjekindlalt kogu peaminister Mart Laari valitsuse lahkumist.
«Kõige küpsem on väljavahetamiseks peaminister,» leiab ta Postimehe poolt Laari valitsuse teise aastapäeva puhul korraldatud küsitluses. «Muidugi on ka ministreid, kelle väljavahetamise üle otsustamisel pole vaja pikalt diskuteerimiseks aega raisata.»
Peaministri küsimus ootab
Nn jõulurahuvalitsuse peaminister Andres Tarand, kes 1994. aastal tuli võimule pärast Isamaa lõhenemist, näeb olulist vahet Mart Laari valitsuse remondikavades ning nõudmistes, et lahkuda võiks kogu valitsus eesotsas peaministriga.
«Küsimus on väga raudselt selles, et peaministrist ei ole mõtet rääkida enne, kui päris ilma selleta hakkama ei saa,» veeretab Tarand sõnu. «Kui ministreid vahetada, siis on see mõeldud kogu valitsuse koostöö või tont teab mille parandamiseks, aga kui ka peaminister, tuleb nagunii kogu mäng ümber teha.»
Kas Tarandil endal oli viie kuu vältel valitsust juhtides vähegi sarnase raskusastmega kaadriprobleeme lahendada?
«Ausalt öeldes - tolle valitsuse tegemine oligi kogu probleem ja see, et ta pool aastat ära püsiks,» meenutab ta. «Et valitsus oleks töövõimeline, tuli riiukuked välja vahetada.»
Tarand kogus Laari kilde
Mart Laari esimene valitsus kukkus 1994. aasta sügisel pärast teravaid lahkhelisid toonases Isamaas. Laari harrastatud «tagatoas» otsustamine viis segadusteni, et kes siis ikkagi riiki juhib, ning kui peaministri lähikond omavahel tülli läks, saabus tupik.
Kumb olukord valitsuskabinetile raskem tundus, kas 1994. aasta sügis või 2001. aasta kevad? Jõulurahuvalitsuse juht peab praegust valitsusremonti mõnevõrra kergemaks.
«Tookord oli selline pudi, millest üldse midagi teha,» võrdleb Tarand. «Kuid siin on ka väga palju agasid. Ajalise tausta ja muutuste pärast ei oska ma nii äkki kõiki faktoreid ritta laduda. Ja pealegi - üht protsessi ma olen ise teinud ja näinud, teine aga seisab alles ees.»
Taasiseseisvunud Eesti üks kogenum peaminister Tiit Vähi on aastal 2001 täielikult pühendunud metallitööstusfirma AS Silmet juhtimisele ning seda ümbritseva Sillamäe vabatsooni arendamisele.
«Ma ei tahaks avalikkuses poliitiliste arvamustega esineda,» keeldub Vähi seepärast sõnavõttudest valitsusremondi asjus, mida ta ise 1995.-1997. aastal kaks korda väga põhjalikult korraldas.
Vähi alustas pärast 1995. aasta kevadisi parlamendivalimisi Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse valitsusega, mille koalitsiooni kuulus ka Keskerakond.
Sügisel 1995 puhkenud lindiskandaal viis postilt poliitikute omavahelisi kõnelusi lindistanud siseministri ja Keskerakonna liidri Savisaare, mis sundis Vähit uutele valitsusliidu kõnelustele Reformierakonnaga.
Ehkki praegu võib see uskumatuna tunduda, töötasid seejärel terve aasta peaminister Vähi kabinetis ühel ajal näiteks väliministrina Reformierakonna liider Siim Kallas ja keskkonnaministrina praegune Rahvaliidu esimees Villu Reiljan.
Kuid Reformierakonnaga sugenenud erimeelsused sundisid Vähit 1996. aasta lõpus vaatama pealt Siim Kallase partei väljumist koalitsioonist ning jätkama Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse jõududel põhineval vähemusvalitsusel.
Vähi enese ametist lahkumine toimus vahetult pärast 1997. aasta iseseisvuspäeva, kui peaminister pidi tunnistama: korteriskandaali ajendil paar nädalat varem toimunud umbusaldushääletus kukkus parlamendis küll läbi, ent näitas ometi sedavõrd kehva seisu, et edasine valitsemine tundus mõttetu.
Siimann taunib Laari aeglust
Vähi asemel valitsusohjad kevadel 1997 kaheks aastaks enda kätte võtnud Mart Siimann kritiseerib oma mantlipärijat Laari, et see lasi ministrite Jürgensoni ja Pärnoja ebapopulaarsuse kõveral nii sügavale langeda.
«Peaministri kohustus on kiiresti tegutseda, üks, kaks või kolm ministrit vabastada, kui need inimesed on kahjustanud ministri institutsiooni või valitsuse mainet,» ütleb Siimann.
Tema sõitis oma valitsusajal kaks korda Kadriorgu, president Lennart Meri juurde, kaasas palvekiri minister ametist lahti teha.
Mõlemal korral oli valitsuse murelapseks siseminister - esimesena Riivo Sinijärv, kes ei nõustunud vääritu teo eest teenistusest vabastama kantsler Jaan Tootsi, ning teisena iseenda lõdva sõnakasutuse ohvriks langenud Robert Lepikson.
«Kui aga praegu püütakse kogu kabineti valed otsused veeretada kahe ministri kaela, käitub peaminister alatult, kui ei võta süüd omaks ja vabastab kaks ministrit,» räägib Siimann. «Kohaliku rongiliikluse kärpimine ja raudtee erastamine ei ole ühe-ministri-otsused, vaid saanud kogu valitsuse heakskiidu, ja kui kabinet tunneb, et on süüdi, peab valitsus tagasi astuma.»
Siimann ei arva, nagu võiks see tähendada kolmikliidu võimult lahkumist.
«Opositsioonil pole selleks jõudu ja ühtsust, jätkama peab praegune koalitsioon, kuid uue peaministri ja muudetud valitsusega,» teab Siimann lahendust: kui presidendikoht läheb Reformierakonna populaarsele kandidaadile Toomas Savile, siis peaministri portfell võiks libiseda Mõõdukatele ja parlamendi esimehe haamer isamaaliitlasele Tunne Kelamile.
Argo Ideon
Toomas Sildam