Head (Nõukogude) Eesti asjad

Sotsialismiaegse tootedisaini uurijad Kai Lobjakas ja Karin Paulus avasid Tallinnas näituse «Asjad minu elus»

See polnudki ju nii väga ammu. Ühel sügisesel päeval ilmusid väikelinna tänavatele inimesed ühesuguste, naljakalt kandiliste pakkidega. Lähemalt uurides selgus, et pakkidega «varustab» inimesi kohalik majatarvete kauplus.

Kodus võeti pakid lahti - neis peitus mitmesuguses suuruses läikivate kaantega punaseid ja täpilisi plekk-karpe, kirjadega «Manna», «Suhkur», «Loorber». Ja nii edasi, ikka ühe kandi pealt eesti ja teise pealt vene keeles. Karp näitas ka tootjat: Norma, Made in USSR.

Norma kuiv- ja maitseainekarbid polnud kaugelt ainsad Eesti NSV tooted, mis läksid poes nagu soe sai, teavad Kai Lobjakas ja Karin Paulus, kes pakuvad Tallinnas tarbekunstimuuseumis vaadata näitust «Asjad minu elus». Näitus avab mõningaid tahke seni uurimata valdkonnast - Nõukogude tootedisainist.

Üheksakümnendail pärssis selleteemalisi töid valdavalt tülgastav suhtumine: eemale Nõukogude normeeritud ühiskonnast! Vabaduse saabudes oli see üsna loomulikki.

«Samas oli kuuekümnendate-seitsmekümnendate modernistlik vorm tõesti hea,» räägib Kai Lobjakas. «Küsimust, nagu poleks Eesti disainil traditsioone, ei teki kohe kuidagi.»

Nõukogude tootele pani aluse sõjajärgne põlvkond, olles ise juba nõukogude aja lapsed. Noored, kes ei mäletanud enam «klikiaega».

Murrangulised olid viiekümnendad-kuuekümnendad aastad, sest just siis hakkasid suured tööstusettevõtted rakendama kunstnikke. Lõpetasid esimesed lennud tarbekunstnikke ja ruumikujundajaid, 1966. aastal alustas tegevust tööstuskunsti kateeder.

Disaineri elu polnud sageli meelakkumine. Ühelt poolt ahistasid materjalipuudus ja tootmisressursid, teisalt suhtusid ka ettevõtete juhid neisse kui kasutuisse loomeinimestesse, kel pole tegelikust tootmisprotsessist mingit ettekujutust.

Kuid kunstnikud tegid raskustele vaatamata siiski otsustavaid läbimurdeid. Üks näide oli valgusteid tootev Estoplast, kuhu 1960. aastal siirdus tööle Lilian Linnaks.

Tema töö tulemusena muutus tehase toodang täielikult. Seni valitsenud plastik- ja volditud paberkuplid asendusid lihtsate klaaskuplitega. «Muutus tõi tehasele edu, Eesti lambid jõudsid kõikjale NSV Liitu,» meenutab Linnaks 40 aastat tagasi kavandatud tootesarja.

Põhjamaadele (eriti Soomele) omane, lihtsale geomeetrilisele põhivormile tuginev disain võimaldas lambikupleid edasi arendada, näiteks moodustati neist lühtreid. Klaas ja keraamika jälgis üldse skandinaavialikku joont, tekstiilitoodetele avaldas aga oma mõju ida, sest Narva Kreenholmi kunstnikud olid valdavalt saanud hariduse Venemaal.

Pärast sõda moodustati Eestis nn kaubanduspalati kohalik filiaal, mille üks ülesanne oli importkaupade ekspertiis. Autoriõigusega oli kuidas oli.

Igatahes tegid-ratsionaliseerisid mööblivabrikud valehäbita Alvar Aalto kolme jalaga taburette. Kooperaatori toode P-30 polnud aga midagi muud kui popkunsti klassika ehk Eero Aarnio kuulus kookon, nn Karikatool, mida kujundajad paigaldasid rõõmuga stagnatsiooniajal valminud moodsatesse ehitistesse.

Seitsmekümnendail täitusid paneelmajade korterid ajastule omase, eri toonides pruuni polüestriga kaetud sektsioonmööbliga.

Aastatega vahetusid materjalid. Salvo hakkas edumeelselt kasutama plastmassi, toodeteks lusikad, kahvlid, munatopsid ja kõikvõimalik taara. Puidust, rahvariiete järgi värvitud suveniire-seinanukke toodetakse endiselt täpselt nii nagu juba aastakümneid tagasi.

Kuid Eesti mänguasjatööstus kuulub paljuski sotsialismiaega. Polümeeri täispuhutavad või vahtkummist mänguasjad olid paljude laste lemmikud. Toona nende ebatervislikust materjalist ei räägitud.

Minevikku on jäänud Norma mänguautod, millega toas ja õues põristas praeguse nn võitjate põlvkonna meesvägi. Iga poiss teadis, et veo- või sportautot on kolme põhitüüpi: mootorita, mikroelektrimootoriga ning kõige keerulisem mootoriga ja juhitav. Eri tüüpi Estonia võidusõiduautodest ehitas Norma 24 korda vähendatud mudeleid, mis mõneski kollektsioonis alles seisavad.

Flora rõõmustas aga tüdrukuid Tarbeklaasis disainitud päkapiku-, putuka või lumememmekujuliste lõhnaõlipudelitega. «Oli ju üks luuletuski, et kinkisid emale lõhnaõli ja said pudelid pärast mängimiseks,» naerab Kai Lobjakas.

Erakätesse sattunud ettevõtted muutsid tegevussuundi, mõned kadusid hoopis. Selles möllus, mis kõige kurvastavam, läksid suuresti kaduva teed tootenäidiseid sisaldavad tehaste arhiivid, kunstiloouurijatele oleksid need hindamatu väärtusega.

«Mõtlesime, et on viimane aeg selle teemaga tegelda, kuid avastasime, et mitmeski mõttes oleme juba hiljaks jäänud,» on Kai Lobjakas, kes koos Karin Paulusega kirjutab nõukogude tootedisaini teemal magistritööd, nukker. Siiski on Kai mõnest ettevõttest, näiteks Suva sukavabrikust (Punane Koit) ja Normast kuulnud, et oma muuseumi idee pole kadunud.

Ka tarbekunstimuuseum on asunud moodustama disainikogu, kuhu kuulub ka nõukogudeaegset tootedisaini. Seejuures loodavad ka selle näituse kuraatorid inimeste abile, kellel veel kodus või suvilas üht-teist seismas.

Näituse pealkiri «Asjad minu elus» viitab individuaalsele lähenemisele. Siin ei näidata disaini ajalugu ega ka otseselt parimaid tooteid, oluline on tunnetada ajajärgu kultuurilist tähtsust, kinnitavad kuraatorid.

Ja teema on sedavõrd tänuväärt, et igaühel tekivad näitust vaadates oma mälestused ja mõtted. Nii meenus allakirjutanulegi üks hilisõhtune jutuajamine kaheksakümnendate teise poole Moskvas.

«Kuhu te edasi sõidate,» küsis vene rahvusest noormees, olles hõivanud kõrvalistme bussis, mis toimetas matkajaid Domodedovo lennuväljalt Sheremetjevosse. Saanud vastuseks, et Tallinna, muutus noormehe nägu unistuslikuks. «Eesti, see on Baltikum, see on juba Euroopa,» ütles ta, ometi miljonilinna Moskva ülikoolis õppiv nooruk vaikselt ja siiralt. «Kadedaks teeb.»

Toona ehk ei mõistnudki seda täienisti, aga «Eesti» oli omaette kaubamärk, millest kõikjale üle NSV Liidu viis teateid siinne, omas ajas vägagi edumeelne tööstustoodang.

See polnud tõesti väga ammu.