Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Alo Mattiiseni ema Helmi Mattiisen pole küll muusikat õppinud, kuid suudab vähemalt ühe näpuga poja klaverilt viise välja meelitada Kaks aastat ei naeratanud ma ainsamatki korda, tunnistab Jõgeval raudteejaama lähedal elav Helmi Mattiisen, kelle heliloojast poeg Alo saanuks eile 40-aastaseks.
Alo Mattiiseni viis infarkt 35-aastaselt 30. mail 1996. Nüüd on ema õppinud jälle naeratama, ka pojale mõeldes ja temaga vaimusilmas suheldes.
«Arendades oma muusikalist maitset, arendame sellega ka iseennast, oma suhtumist teistesse,» on kirjutanud Alo Mattiisen. See tema mõte pärineb 22 aasta tagusest koolikirjandist ja on tsiteeritud helilooja ema märtsi algul ilmunud raamatust «Alo elu».
Alo Mattiisen oli pikk mees - kahest meetrist jäi puudu kaheksa sentimeetrit. Tema ema on lühike ja kleenuke. «Olen viie aastaga lühenenud 15 sentimeetrit,» räägib Helmi Mattiisen oma haigusest ja istub raamaturiiulite vahele seatud kirjutuslaua taha.
Sama laua taga kirjutas ta kahe aasta talvekuudel 278-leheküljelise raamatu. Ülevaatliku pildilisa, ajalehtedes ilmunud järelehüüete, laulusõnade ja heliteoste nimistuga varustatud «Alo elu» on autori määratlusel «kiri olematusse ja Sinule».
Helmi Mattiisen räägib, et raamat oli alguses mõeldud Alo eluloona kõige lähedasematele. Oma tütre ja poja klassijuhataja õhutusel tekkis mõte anda käsikiri välja raamatuna.
Halastamatult ausat, üksikasjalikku kirjapanekut aitasid Helmi Mattiisenil kirjutada päevikud, mida ta on pidanud alates 16. eluaastast. «Ainult üks aasta on vahele jäänud - elu oli kiire ja tüütu,» meenutab ta.
Päevikumärkmeid ei ole Helmi Mattiisen teinud iga päev. Need on tekkinud vastavalt sündmustele ja soovile.
Eesti keelt ja kirjandust õppida soovinud naine on lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna. Majandusinimese põhjalikkusest annavad tunnistust seitse paksu kiirköidet väljalõigetega ajalehtedest ja ajakirjadest - kõik aina varalahkunud pojast.
Jõgeva linnamuuseum kavandab lähiaastail sisustada lisaks luuletaja Betti Alveri toale Alo Mattiiseni toa, samasuguse nagu see oli Tallinnas helilooja eluajal. Emalt saab muuseum korralikult hoitud ja süstematiseeritud materjali, aga ka muusikariistu.
Raamatukogutoa kõrval paikneb ruum, milles Alo Mattiisen on klaverit mänginud. «Mõnikord improviseeris ta mulle ja oma õele vaikset öömuusikat,» meenutab ema.
Ta lisab, et Alol oli kaasasündinud muusikaanne: poiss hakkas enne laulma kui rääkima. «Kui isa tõi talle Riiast pisikese mänguklaveri, oli Alo nelja-aastane ja lõi klahvidele rütmi,» meenutab Helmi Mattiisen. «Hea meelega kuulas ta unelaule. Et laulud said otsa, pidin viise ja sõnu välja mõtlema.»
Toas on ka suur pianiino, mille taga tulevane helilooja harjutas, kui ta käis lastemuusikakoolis. Ema meenutab, et muusikaõpingud oleksid peaaegu katkenud poisi suure spordihuvi pärast. Pianiino kohal seinal on foto, mida võib vaadata ka raamatu sissejuhatuse kõrval.
Klaveri juures vaasis on punane gerbera, ema Helmi lemmiklill. Kui Alo elukaaslane Katri Varbola, kes tippis raamatukäsikirja arvutisse, toob helilooja sünniaastapäeva eelõhtul Tallinnast kimbu nartsisse, on Helmi nende üle samuti rõõmus.
«Alole meeldisid lihtsamad lilled rohkem. Gladioole ja nelke ei tahtnud ta kunagi,» meenutab helilooja ema.