Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti inimeste kasin huvi maipüha vastu seletub selle päeva ajaloolise taustaga. Rahva mälus on veel liiga selgesti meeles nõukogude aeg, mil kõigi asutuste või organisatsioonide töötajatel ja õppuritel oli kohustus maiparaadil osaleda.
Rongkäigust võis puududa vaid eriloal, kuid kui asutuse direktor juhtus olema mõistlik inimene, siis polnud loa saamine just väga keeruline. Teisel juhul andis vabastuse näiteks eelmisel päeval doonoriks käimine. Ilma loata paraadist viilijad pidid hiljem kirjutama seletuskirja.
Nagu Eestis on ka vahel ekslikult maipühade sünnimaaks peetaval Venemaal 1. mai tähendus rahva silmis devalveerunud.
Nädal tagasi küsitles Ülevenemaalise Avaliku Arvamuse Uurimise Keskus rohkem kui pooleteiselt tuhandelt venelaselt, kuidas on töörahva püha tähendus nende arvates kahekümne aasta jooksul muutunud.
Kui mairongkäiku pidas 20 aasta eest päeva olulisimaks sündmuseks üle poole venelastest, siis nüüd oli see tähtis vaid kümnendikule vastajaist.
Tänavu peab rahvas kõige olulisemaks võimalust tööst vaba päeva puhul peolauda istuda (23%), teha suvilas peenraid (22%) või lihtsalt logeleda (20%).
Tegelikult on 1. mai tähistamise traditsioon märksa vanem kui nõukogude kord. Töörahva püha komme sai alguse 1886. aastal Chicagost, kus tapamajade töölised korraldasid maikuu esimesel päeva oma õiguste nõudmiseks suure meeleavalduse.
Politseinikud surusid meeleavalduse julmalt maha. Lihunike mälestuseks kuulutas II Internatsionaali nime kandev organisatsioon 1. mai rahvusvaheliseks töörahva õiguste eest võitlemise päevaks. (PM)