Rein Sepp – mees, kes elas oma ajast ees

Kui Maret Purasson Eestist lahkus, oli Rein Sepp 23-aastane, uuesti kohtusid õde-venda ligi pool sajandit hiljem New Yorgis elav Maret Purasson mäletab lapsepõlvest, et kui koduõpetaja talle ja õele saksa keele tunde andis, siis poolvend Rein juba rääkis seda keelt.

«Kuidas ta saksa keele ära oli õppinud, ma tõesti ei tea,» tunnistab Purasson. «Igatahes Nietzsche oli Reinu toas laua peal, kui ta Treffneris käis.»

Kui Maret Purasson maailmasõja ajal teismelise tüdrukuna Eestist lahkus, oli ta poolvend Rein Sepp 23-aastane. Järgmist korda nägid õde-venda teineteist ligi pool sajandit hiljem. Mälupilte on aga jäänud palju.

Näiteks on tänini perfektset ja aktsenditut eesti keelt rääkival proual meeles see, kuidas kogu pere Tallinna sadamas Reinu ootas, et Eestist lahkuda. Kuid Reinu ei tulnud. Laevast, millele loodeti pääseda, jäädi seetõttu maha. Hiljem, merel olles, sai selgeks, et oli juhtunud saatuslik vedamine: just too suure punase ristiga alus sai pommitabamuse.

Uuesti kuulis pere Reinust alles 1958. aastal, kui too Siberist Eestisse naastes Rootsi kaudu perele kirja läkitas.

«Rein kirjutas, et tal ei olnud kunagi mõtteski Eestist lahkuda, see ei tulnud kõne allagi,» meenutab Purasson. «Tagantjärele arvan, et ta tegi õigesti. Ma ei tea, kui palju talle oleks see elu siin, Ameerikas meeldinud. Me kutsusime teda ikka külla, aga ta keeldus. Ütles, et tema elu on Eestis.»

Sajad kirjad, mis aastakümnete jooksul ookeani taha jõudsid, lõppesid alati ühtviisi optimistlikult: «Ikka parimate mõtetega…»

Esimesel taaskohtumisel 1991. aastal jahmatasid Maret Purassoni tingimused, mille keskel olid sündinud kõik Rein Sepa suurtõlked.

«Trükimasinal, mille paar tähte ei löönud,» toob ta näite. «Ja Reinu enda sõnul ainult sõnaraamatu abil. Küsisin, kas ta ka valdab seda vanaislandi keelt, millest tõlgib. Rein ütles, et teataval määral, aga mitte päris. Aga ta ütles kõikide asjade kohta nii - et teatavalt määral. Isegi läti keele kohta, mida ta valdas täielikult.»

Enne surma kirjutas Rein Sepp poolõele oma viimasest tööst, Canterbury lugude redigeerimisest. Need olid tõlkinud Vootele Viideman, kelle töö oli surm katkestanud.

«Rein kirjutas, et tal on pidevalt kananahk ihul - raamat on ju kirjutatud 13. sajandi arhailises inglise keeles, millest kaasaegse inglise keele oskaja vaevu aru saab,» räägib Purasson.

Hämmastav on juba seegi, et Viideman tõlke üldse suutis teha, sest kui Purassoni lapsed seda teost Ameerikas koolis õppisid, kirjutasid nad peaaegu igale sõnale peale, mida see tähendab, muidu ei saanud aru.

«Rein kirjutas mulle, et tegelikult on selle raamatu tõlkimine inimese elutöö. Aga elutööks võiks olla ka iga tema enda eeposetõlge,» arvab tõlkija poolõde.

«Huvitav on see, et «Beowulf», mis Reinu tõlkes ilmus eesti keeles juba 1990. aastal, jõudis siin inglise keeles müügile alles mõni aasta tagasi. Eesti oli Ameerikast ees.»

Ameerikast poolvenda kaema tulnud Purassoni ehmatas esmalt pisut ka Reinu spartalik elu Ipiku külas Lätimaa servas. «Hommikul ärgates pidi kohe hakkama ahju kütma, kaevust vett tooma, käimla oli väljas,» kirjeldab ta. «Aga see maine Reinu ei huvitanud, ta ei näinud seda. Elas alati täpselt nii, nagu ise õigeks pidas.»

Argimurede asemel täitis Sepa päevi huvi maailma asjade vastu. Poolõe mäletamist mööda oli ta väga hästi kõigest informeeritud, kuulates peamiselt BBCd. «Teadussaadete vahendusel teadis ta kõigist viimastest avastustest, teooriatest, seda on selgelt näha ta kirjadest.»

Eluaegset huvi teaduse vastu näitas ka ulmeromaan «Viimne üksiklane», mis valmis Sepal 1960. aastate alguses, kui see zhanr ei olnud veel kusagil maailmas eriti populaarne.

«Ikka oli ta oma ajast ees,» ütleb poolõde. «Elas oma peas meie ajast vähemalt sada aastat ees ja nägi asju alati globaalselt. Kui inimesed küsisid, et kas ta on siis eestlane või lätlane, sest Ipiku asus ju teisel pool Eesti piiri, vastas ta alati, et mis vahet sel on.»

Kui nõukogude ajal kurdeti, et elu on hull, ütles ettenägelik mees alati: oodake, kõige hullem veel tuleb - 50 aastat pärast selle korra lagunemist. «Tal oli ju täiesti õigus: vaadake elu praegu - kui materiaalseks on inimesed muutunud.»

28. juunini on rahvusraamatukogu üldlugemissaalis vaadata näitus «Rein Sepp - tõlkija ja germanist». Kurioossed seigad Maret Purassonil on meeles juhtum ajast, kui sõja ajal veel koos Eestis elati. «1943. aasta uusaastaööl, kui nad olid sõpradega kõvasti võtnud, helistas Rein teiste õhutamisel Hitlerile,» räägib ta uskumatuna tunduva loo.

«Ise meenutas hiljem, et kuigi kõne läks läbi mitme inimese, sai ta ilma eriliste raskusteta läbi mingisuguse Obersturmbanführer’ini, kes ütles, et füürer ise magab, ja küsis, kas asi on nii oluline, et ta tuleks äratada. Rein vastas, et seda ei ole vaja, sest ta helistab, et füürerit uue aasta puhul õnnistada ja meenutada, et «das estnische Volk duldet und wartet» - et eesti rahvas kannatab ja ootab.»

Paar päeva hiljem kutsuti Sepp salapolitseisse ülekuulamisele, aga ta oskas seal end välja keerutada, öeldes, et on rinde kirjasaatja ja tahtis ainult oma teate edasi anda.

Hitleri lähikondlasega peetud vestlusest innustust saades otsustas Rein Sepp poolteist kuud hiljem, 24. veebruaril, kui Eestis ei lubatud iseseisvuspäeva pidada, helistada ka tollasele Eesti kindralkubernerile Litzmannile.

Seda oli juba lihtsam teha, sest kõik teadsid, et mees on füüreri endaga kontaktis olnud. Litzmanniga rääkisid nad siis üle tunni aja ja too olevat vabandanud, öeldes, et ka saksa rahvas ei saa praegu oma pühasid pidada, püüdke see eesti haritlaskonnale selgeks teha.

Edasi tahtnud Sepp helistada Rootsi kuningale, sest oli kuulnud, et too süüdistab eestlasi juutide tapmises. Aga see kõne ei läinud läbi.