Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Niisugused peadpööritavad harjutused on Indrek Soomile lapsemäng Postimehe reklaamiosakonna müügijuht Indrek Soom (24) tuleb vaikselt töökohale ja paneb arvuti käima. On esmaspäev nagu ikka…
«Ints!!!» Korraga rõkkab terve reklaamitoimetus nagu ühest suust ning inimesed tormavad Indrekut õnnitlema. Ilmub ka Ülemus ehk osakonnajuhataja Marek Pihlak: «Tempol ei tohi lasta langeda, Indrek, see on peaasi!»
Indrekul, kelle kätt Pihlak raputama asub, oleks nagu sünnipäev. Tegelikult ei ole. Tegelikult võttis ta laupäeva õhtul Kopenhaagenis bändi 2XL liikmena vastu Eurovisiooni lauluvõistluse grand prix’d.
Paistab, et üks töötaja on ilmselgelt alakoormatud, kui tal jagub aega tegeleda laulmise ja tantsimisega…?! Pihlak vangutab pead.
«Indrek on meil tubli,» lausub ta tunnustavalt, jälgides, kuidas müügijuht usinalt arvutis tabeleid koostab. Jah, raske on uskuda, et alles üleeile esines see asjalik noormees maailma telepildis koos Tanel Padari ja Dave Bentoniga 100 miljonile inimesele.
Tants paelus Indrekut juba kaheksakümnendatel Tartumaal Rannu keskkoolis õppides, peamiseks suunajaks tantsijast õde. Breik vallutas siis südameid ja meeli, jõudes ka Nõukogude Eesti kultuuriellu - mäletate ju mahlareklaami, kus «moodsa breigitantsu tantsijaid kosutab väsitava etteaste järel «Granaatõuna ekstrakt»»?
11-aastane Indrek innustus samuti breigist ja hip-hopist. «Meil oli oma punt ning menukad esinemised,» meenutab ta. Kui valge räppar Vanilla Ice tuli ja laulis kuulsaks oma loo «Ice Ice Baby», kleepus Indrekule hoobilt külge hüüdnimi Ice, mida ta kannab tänaseni.
Pärast keskkooli tuli Indrek Tallinna, kus ta asus toonasesse Eesti-Taani ärikolledzhisse ärijuhtimist õppima, spetsialiseerudes rahvusvahelisele turundusele. 1997. aastal sai seegi kool läbi ning edasi tuli juba töö Postimehes.
Aga lava meelitas Indrekut pealinnaski, kus elu viis kokku toona eduka bändi Noisy Nationiga. Ja Sergei Morguni ehk lihtsalt Semyga. «Ilmnes, et meil on lausa eriline muusikaline klapp,» räägib Indrek.
Vundament ühise loomingulise kollektiivi sünniks oli seega olemas ning 1997. aasta lõpus nägi ilmavalgust 2XL, esialgu duona.
Seejärel algas 2XLi Soome-invasioon. «Läksime mingisse Helsingi ööklubisse, nime enam ei mäleta, ning esitasime demoks neli lugu, mis võeti hästi vastu.»
Tulemuseks olid esinemislepingud Soome klubides ja suvetuur soomlaste ning taanlastega, lisaks veel uus agent. Välisreisid andsid kindlust, kogemust ja õpetasid mõndagi kasulikku. Taanis jäi isegi üks plaadilepe katki - soovitati otsida kolmas liige.
2XL hakkaski muutuma ning rühma lisandus Kaido Põldma ehk Craig, veel hiljem Lauri Pihlap ehk Lowry.
«Meie trump on 100% ühises muusikamaitses. On lihtsalt suurepärane tunnetada, et tabame üksteise mõtteid lennult,» räägib Indrek, loetledes lemmikuid - Sisqo, 112, Usher…
2XLi tantsude arhitektid on peaasjalikult Sergei ja Indrek. Esimene juhatab muide Kuressaares tantsukooli, nii et treener teistele lausa omast käest. «Pidevat ühist harjutamist me ei vajagi, tants on veres,» kinnitab Indrek, kes tegeleb vabal ajal meelsasti korvpalli, võrkpalli ja ujumisega. Et vormis püsida.
Salvestused Ivar Musta stuudios tõid 2XLi liikmete argipäeva mullu mõneti ootamatu pöörde. «Everybody» vajas tausta-show’d.
Ettepanek oli ühtaegu ahvatlev ja rabav, nii et sundis 2XLi põhjalikult kaaluma. «Mõtlesime Ivari pakkumisele tükk aega, enne kui otsustasime - me ei teadnud ju, kas me oleme üldse kõige kohasem punt, sest oleme seni ikkagi teinud räppi ja muud musta muusikat,» selgitab Indrek. «Me ei tahtnud ju niivõrd vastutusrikast esinemist ära rikkuda.»
Lõpuks otsustati minna ja anda maksimum, nagu ikka.
Ning tänaseks on kõik seljataga: proovid ja võit Eesti eelvoorus; taas proovid, esinemine ja ajalooline võit Kopenhaagenis 38 000 inimesega täidetud tribüünide ees.
«Meid hoiatati suurel laval läbipõlemise eest, tegelikult andis tohutu rahvamass topeltfiilingu,» ütleb Indrek, püsides seejuures tavapäraselt rahulik, nagu räägiks mingist eriti triviaalsest reklaamiprojektist.
Eriti rõõmustas 2XLi liikmeid Ivar Musta soovitusel kavva lisatud koreograafianumber. «See oli loos rahulikum vahekoht ning usun, et ka mõneti kulminatsioon - rahvas hakkas plaksutama ja kaasa elama.»
Kohe esinemise järel valis Indrek Eesti numbri - helistas oma vanematele ja õele. «Normaalne, hästi läks,» märkisid pöidlahoidjad telefoni. Lühidalt, asjalikult, ilma ülepakkuvate emotsioonideta.
Indrek aga tundis end üpris rahulolevana - vanemate arenenud kriitikameelt tundes võis muretult hääletust ootama jääda. Siiski ei võinud Indrek uneski aimata, et napilt tunni aja pärast peab ta uuesti lavale jooksma. Ühena võitjatest.
Räägib vähe, aga õigel ajal 12. maist on saanud 13. mai. Eesti eurolaulutiimi pidu Kopenhaagenis Esplanadeni hotellis kogub tuure.
Delegatsiooni juht, Eesti Televisiooni välissuhete pealik Juhan Paadam astub piduliste juurde kasti Carlsbergi õllega ning valmistub seda enda ette lauale asetades saatesõnu ütlema.
«Nii, sõbrad,» vaigistab Paadam sumiseva seltskonna. «See kast õlut siin on…» Edasi tahab ta öelda «saatkonna kingitus», kui üks vaikne pomin äkki sekkub.
«Vähe!» pistab Indrek talle omase rahuga vahele ning teenib ümbritsevalt kambalt üksmeelse naerupurske. Tanel Padar naerab pisarateni.
«Niisugune see meie Indrek on, räägib vähe, aga õigel ajal!» muigab Paadamgi mõnusalt. Seltskond aga asub hoolega tõestama, et Ice’i repliigil oli tõsi taga.