Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis kümne aastaga ligi viis miljonit dollarit jagava Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi (BAPP) nõukogu liige, New Yorgi Carnegie Corporationi rahvusvahelises rahu ja julgeoleku programmis osalev Stephen del Rosso usub, et USA arenguabi peab minema Eesti kodanikuühiskonna kui terviku arendamiseks.
Kui palju otsustab BAPPi nõukogu selle üle, kuhu Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks määratud 5 miljonit dollarit peab minema?
New Yorgis teeme üldised strateegilised otsused, et raha peab minema kohaliku kodanikualgatuse ja mittetulundusorganisatsioonide ja valitsuse suhete tugevdamiseks.
Kohalikud valivad, kuidas seda teha. BAPP mõistis, et kodanikualgatusega on vaja edasi töötada ka nüüd, kus ühendused on loodud, kuid välisabi väheneb. Nad peavad õppima veel enam valitsuse tööd ühtaegu täiendama ja kontrollima.
Te veetsite suure osa reisist Narvas ja arutasite rahvusküsimuste üle. Kui palju vajab Eesti USAlt nende lahendamiseks abi?
Enam ei keskendu USA abi ainuüksi rahvusküsimustele. See pole kellegi huvides. Peab vaatama kogu kodanikuühiskonna arengut, laskma käiku üldised programmid, millest näiteks narvakad saavad osa võtta koos teistega.
Ometi läks selle seisukoha võtmiseks kaua aega.
90ndate alguses esimese välismaalaste seaduse, keeleseaduse ja Max van der Stoeli ringkäikude ajal oli olukord teine. Läänes kardeti, et see, mis juhtus Balkanil ja endises Jugoslaavias, kordub siin.
Kuulsin nüüdki Narvas kõiksugu lugusid - ja ega ei saa kellegi sisetunnetust küsimärgi alla seada. Lätis kohtasin 18-aastast venelannat, kes tundis, et keeleeksami nõue oli talle solvav.
Ometi oli ta just eksami teinud ja ootas hirmuga tulemusi, sest tahtis väga Läti kodanikuks saada. Ütleme, et kui ma oleksin eesti keelega raskustes olev Narva pensionär, võiksin ennast Eestis teisejärgulise inimesena tunda küll.
Samamoodi võib ennast tunda ka Lõuna-Eesti eestlasest pensionär.
Jah, kui oleksin jälle eestlane, kelle vanaisa küüditati, mõtleksin teisiti. Mõistan keeleseadust, sest saan aru miljonilise rahva hirmust, et tema keel kaob. Eestis on väga unikaalne demograafiline olukord. Just sellepärast ei saa me aidata, kui pühendume rahvusküsimustele, need muust isoleerides.
Lõpuks lahendab probleemi põlvkondade vahetumine ja Eesti Vabariigi üldine edasiminek. Kui riigis on hea elada, on inimesed rahul. Kui majanduslik olukord halveneb, tekivad pinged. Paljud mitte-eestlased ootavad Euroopa Liidult, et tõus tõstab kõiki paate.
Euroopa Liiduga ühinemine võib olla vastuseks ka eestlaste identiteediküsimusele. Sest kui neil tekib lisaks ka euroopa identiteet, pole nad enam eesti identiteedi pärast nii mures. Ma olen väga mitme identiteedi poolt.
Kertu Ruus
foorum@netexpress.ee