Aleksandr Jakovlev: Vene soldatid ei tule tagasi

Aleksandr Jakovlev sattus vanameelsete rünnaku alla, kui kinnitas 1980. aastate lõpus oma toetust Leedu iseseisvumisele. Aleksander Jakovlev, kes 1989. aastal aitas Baltimaadel avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle, on veendunud, et eesti ja vene rahvad saavad veel sõpradeks – ainult süüdistused tuleb maha matta.

Täna kümme aastat tagasi - kas te oleksite uskunud, et pisut rohkem kui kuu aja pärast on Balti riigid NSV Liidust läinud? Ja et varsti laguneb ka Liit ise?

Et Baltikum ära läheb, seda ma teadsin alati. Ma olin alati arvanud, et ta ei peaks olema NSV Liidu koosseisus, muidugi kui inimesed ise vabadel valimistel rahvusvaheliste vaatlejate kohalolekul vastupidist ei ütle. Aga muidu – muidu oli vaja parandada ajalooline ebaõiglus. Seda ma mõistsin kohe, kui tegin parlamendis ettekannet Molotovi-Ribbentropi paktist. Siis oli mul selge, et väljapääs on üks - Balti rahvad peavad oma tuleviku ise määrama. Vaja oli parandada Hitleri ja Stalini maadejagamise tagajärjed. Stalin ja Hitler olid ühesugused, mõlemad suured kaabakad. Kumbki polnud teisest parem.

Mis puutus NSV Liitu, siis ma mõistsin, et temagi ei saa edasi kesta, nagu ta oli, sest ta oli kunstlik moodustis. Ent siiski ma arvasin, et on võimalik teha konföderatsioon. Iseseisvate riikide liit ühise majandustooni ja kaitseruumiga.

Miks nii ei läinud?

Putði pärast. Konföderatsioonini oleks jõutud tasapisi, võibolla viie, võibolla kaheksa aasta pärast, aga nemad rikkusid kõik ära.

Muide, ka Baltikumiga oleks tulnud mõnes küsimuses kokku leppida – näiteks kohustuses mitte astuda sõjalistesse blokkidesse. Ei astu meie, ei astu teie. Neutraliteet. Leppida kokku, et mingeid territoriaalseid pretensioone ei tule. Ja peamine, leppida kokku kodakondsuse nullvariandis. Aga seda ei juhtunud, sest kõik kiirustasid ja sündmused tormasid.

Kas te MRP salaprotokollide olemasolu teadsite kohe või selgus see teile alles MRP uurimise komisjonis?

Ma olin kindel, et nad on. Ma olin neid välismaal lugenud, aga meil nimetati seda võltsinguks. Noh, võltsing, siis võltsing... Aga kui ma hakkasin oma ettekannet tegema, siis ma üha enam ja enam veendusin, et nad on olemas. Palusin Gorbatshovi, et ta otsiks, tema ütles, et pole. Küsisime Saksamaalt, neil ka ei ole.

Kui ma ettekande tegin ja komisjoni poolt ettevalmistatud avalduse projekt hääletusele läks, siis esimesel korral kukkusin ma ju läbi, alles teisel korral õnnestus. Ja teate miks – ma hoidsin varuks ühe dokumendi, sest ma teadsin, et nii juhtub.

Mu sõbrad Baltikumist avaldasid mulle survet, nõudsid, et ma formuleeriks karmimalt. Mina vastu, et ei lähe läbi, no te ju teate, kes saalis istuvad. No on ju vaja seda mõista, natuke kavalamalt teha!

Ja kui esimene kord läbi kukkus, siis ma teatasin, et kõik – homme ütlen oma kohustustest lahti, las teevad uue komisjoni. Siis aga olid baltlased vastu, et ei-ei! Teeme ikka edasi! Kõik nõudmised ja halvakspanu kadusid.

Teist ettekannet ma kellelegi isegi ei näidanud. Avalduse projekti pisut parandasin, sisu jäi. Ning taskus ma hoidsin dokumenti salaprotokollide üleandmise kohta välisministeeriumi ühest osakonnast teise. See oli paljude paberite üleandmise protokoll, kus viienda või kuuenda punktina seisis – salaprotokollid Molotovi-Ribbentropi paktile. Molotovi abi oli nad arhiivi andnud. Keegi neile tähelepanu ei pööranud - kes seal mingit kuuendat punkti uurib… Aga sõbrad välisministeeriumist andsid selle mulle. Ma lugesin selle saalis ette ja avaldus läks läbi.

Hiljem ju ilmusid originaalprotokollid ka välja, kas mitte?

Jah. Kui juba oli iseseisev Venemaa ja ma töötasin Gorbatðovi fondis, helistas ükskord mulle Jeltsin ja ütles, et tead - dokumendid leidsin. Presidendi arhiivis olid. Kahjuks oli Gorbatðov nendest paberitest täiesti teadlik. Siiamaani ma ei mõista, miks ta neid saladuses hoidis. Võibolla ta tõesti kartis, et pärast seda Baltikum läheb ja NSVL hakkab lagunema?!

Samas, muide, et Baltikum läheb, polnud üldse veel fakt. Ma reisin neil aastail Vilniuses ja Riias, Tallinnani ei jõudnud - ning jutt käis eristaatusest. Ma siiani leian, et see oleks olnud hea võimalus. Midagi sellist, nagu oli tsaaririigi koosseisus Soome – kuhu isegi kurjategijad Venemaalt võisid põgeneda ja isevalitsus ei saanud neid näpugagi puutuda.

Mõistate, ma olen selle poolt, et nüüd on iseseisev Baltikum ja kõik, aga mind teevad kodakondsuse küsimused rahutuks. Ma ei mõista, miks peab inimesi rahvuse järgi jagama. No mille poolest nad erinevad? Keel, hea küll, kultuur, jah. Aga jagada neid, nii et ühtedel on rohkem õigusi kui teistel … mina vana demokraadina seda ei mõista..

Kas teie jaoks on Eesti 1991. aastal või 1918. aastal asutatud riik?

Oh, teate, ma ei ole selle üle mõelnudki. Iga riik on iga päev uus. Muidugi oleks kõige parem, kui ta pärast 1918. olekski iseseisvaks jäänud. Kuigi jumal teab, milliseks need suhted Stalini ajal oleks kujunenud… Ja ega Baltikumiski ka enne okupatsiooni kõik sujuvalt ei kulgenud, igasugust oli...

Mina, teate, olen selle poolt, et sellele kõigele joon alla tõmmata. Tuleb lõpetada kõigi süüdistustega.

Presidendi rehabiliteerimiskomisjoni esimehena te puutute süüdistustega kindlasti palju kokku?

Jah, ja kas te mõtlete et see on kerge?! Hiljuti käisin Magadanis, kus on palju vanu vangilaagreid. Ma kohtasin seal väga külma suhtumist. Miks? Vaadake, paljud, keda maha ei lastud, töötasid ju vangilaagrites teenindava personalina. Ning nüüd nad on ilma tööta, sest vange enam ei ole. Mina olen neile vaenlane, kes nad tööta jättis!

Ja kui palju on Venemaal inimesi, kes teenindasid laagreid, vanglaid! Kuidas neisse suhtuda? No võib suhtuda ilma lugupidamiseta. Aga siiski teatava tolerantsusega! Nad on ju ikka inimesed. Neid võeti ja pandi sinna, sinna nad jäid. Mida siis nüüd teha? Inimlik tuleb olla.

Kas Venemaa peaks oma kunagiste ohvrite ees vabandama?

Ma ei ole vabandamise poolt, ma olen kahetsemise poolt. Sakslased on kahetsenud, meie peaksime ka. Pole vaja keset väljakut põlvili langeda, aga tuleks enese sees järele mõelda ja aru anda, et sina ka oled selle osaline. Kuigi sa ei ole kedagi tapnud ega kellelegi liiga teinud, ükspuha - sa vaikisid.

Samas, valada vene rahva peale välja kõik, mis oli – deporteerimised ja muu, sel pole mõtet. See polnud ju rahvas, vaid võim. Palju venelasi maha lasti?! Palju küüditati?! Nagu Võssotski kirjutas –aeti Siberist Siberisse.

Muidugi oli see tragöödia ja muidugi ma olen süüdi, et ma vaikisin. Ma kahetsen seda, aga ma kahetsen ühtviisi venelaste, juutide, tataraste, baðkiiride, eestlaste, lätlaste, leedulaste ja teiste ees. Kanda seda üle suhetele rahvaste vahel ei tohi. Rahvad on ohvrid. Meil on vaja võim mõistusele tuua.

Kas näete Venemaal kahetsemise märke?

Ei, praegu küll mitte. Intelligentsi hulgas, jah, meeleolud liiguvad, aga nii päriselt, ei. Oh, kullake, paljudel pole veel suurvõimu igatsuski hingest läinud! Nagu need putðistid - tegid pressikonverentsi ja nõusid NSVL taastamist! No kas pole lollid!

Üks asi, mida peaks kahetsema, oleks Vilniuse sündmused. Kas teie arvates Gorbatðov teadis neist?

Niiviisi otse, ma arvan, et ei. Vaadake, kuidas asi oli – sõjaväelased, kes ei tahtnud Baltikumist lahkuda, andsid talle ju igasugust informatsiooni, sageli väga tendentslikku. Ma arvan, et nii ka seekord. Me proovisime Gorbatðovi järgmisel päeval Vilniusse saata, aga midagi ei tulnud välja – (KGB viimane juht Vladimir) Krjutðkov ütles, et ta ei garanteeri Gorbatðovi julgeolekut. No muidugi ei garanteeri – tema ju selle asja korraldaski! Et korraldaja oli KGB, selle mul pole vähimatki kahtlust.

Miks Gorbatðov teda siis pärast ei vallandanud, kui mõistis, et midagi hirmsat on tema seljataga korda saadetud?

Mina ka küsin seda endalt kogu aeg. Siiamaani ei saa aru.

Kas Gorbatshovilt olete küsinud? Meil on jutuajamisi olnud… Aga ta vastab niimoodi umbmääraselt – et mõistad, noh, oli olukord selline ja…

Kümme aastat on möödas. Vaadake, mina näen seda nii … Mina olin Balti riikide vabaduse raevukas pooldaja, aga Baltikumis oli väga palju inimesi, kes kiirustasid sündmusi ja Moskva poolt vaadates paistis see kiirustamine provokatsioonilisena. Mis mõttes? Meie ðovinistid, kes ei tahtnud, et Baltikum – mis sõjaväelastele nii väga meeldis, kõik tahtsid sinna pensionile – ära läheks, nad kasutasid seda ära. Nagu nüüd NATO laienemisega - julgeoleku seisukohast on see ju, noh, sülitada. Aga meie zhirinovskid kasutavad seda ära – et näete! Et vaat mis Ameerika plaanib!

Nii ka siis. Need olid kas KGB agendid Baltikumis, kes provotseerivate avaldustega esinesid, või siis inimesed tõesti siiralt kiirustasid. Kohe, kohe, hommikuni oodata ei kannata! Aga see mõjus Moskvale jubedalt. Iga kord laienes vastaste ringkond. Mõistate, Baltikumis ei olnud inimesi, kes oleks olnud rahulikud, mõistnud, et pirukat tuleb aegamööda lõigata, aga mitte kõik kohe alla neelata. Nii võib ära lämbuda!

Minu arvates Baltikumis tajuti, et ajaloo antud võimalus võib olla lühiajaline!

Ei, siis nad küll eksisid. Oli ju näha, mis suunas kõik läks. Seda ei saanud muuta.

Venemaal teid sageli süüdistatakse, et aitasite Balti riikide iseseisvumisele kaasa. Kas tegite seda teadlikult?

Täiesti! Kui ülejäänud NSVL suhtes mul olid segased tunded, siis siin oli kõik selge.

Samas Gorbatshovi jaoks olid Balti riigid vist väga valulik küsimus?

Teate, milles asi - ma arvan, et tema meelest ei olnud veel aeg. Vaja oli küpseda, saada rikkamaks, majandusreforme teha, parlamentarismi tugevdada, aga pärast otsustada, kes kuidas elada tahab.

Gorbatðov oli sellistes asjades alati referendumi poolt – et rahvas otsustaks. Aga kahjuks siiani lahendavad meie eest kõiki asju poliitikud. Kuidas tahavad, nii teevad. Meie muudkui karjume! Või vaikime.

Mul jäi Eestisse palju sõpru… Me oleme siiani väga heades suhetes Vaino Väljasega. Ta on mind külla kutsunud, kusagile saare peale… Omal ajal saadeti meid üheaegselt pagulusse saadikuteks. Teda natsionalismi eest. No mis natsionalist ta on! Tõsi, ta vahel rääkis, et keskvõim teeb seda või teist rumalalt, et nii ei oleks vaja…

Käbini ajal ma isegi käisin inspekteerimas. Tuli tööliste kiri Eestist, selle kohta, et Eestis õitseb natsionalism. Kirjutajad olid mitte ainult venelased, vaid ka eestlased. Kirjutasid, et venelasi vene keeles ei teenindata… et tänaval ei juhatata vene keeles teed…

Läksin siis uurima. Jõudsin kohale, mind pandi parteihotelli. Kui võõrustajad olid lahkunud, läksin kohe tänavale. Jalutasin kvartali ja küsisin, et kuidas tagasi hotelli saada - vastati, korralikult. Ükskord tõesti, inimene ei mõistnud. Aga ta kutsus teiselt poolt tänavalt teise, kes mulle seletas. Läksin restorani. Tuli tütarlaps, päris ei saanud aru, mida ma rääkisin, aga kutsus poisi, kes hästi mõistis. Ja nii ma ei leidnudki ühtegi inimest, kes oleks mulle midagi halvasti öelnud.

Teil lihtsalt vedas. Vanasti juhtus selliseid asju palju, nüüd neid ei ole!

No arvatavasti, aga ei saa ju üksikute inimeste põhjal üldistusi teha!

Kohtusin Eestis kirjanikega, nemad kukkusid mulle kaebama, et seda ja teist ei anta välja. Mina, et no andke! Kes teid keelab! Kui inimene ei julge, kardab midagi teha, hakkab ta teiste kaela ajama – et Moskva ei luba. Aga Moskva üldse esimest korda kuulis, et selline probleem oli! Kuigi muidugi, ma ei taha teda kaitsta, rumalusi tegi ka Moskva oi-oi kui palju.

Kuidas teile tänane Venemaa meeldib?

Üldiselt ma olen rahul. Riik on ju vaba. Baltikumis vist kardetakse meid – no ärge kartke! Venemaa ei tee enam midagi. Ei tule enam tema soldatid. Mitte kunagi!

Annate sõna?! Jah, annan. Sellega on läbi. Ülemaailme rahu saabub. Me hakkame veel sõpradeks, tekkivad head suhted. Inimeste vahel, ma pean silmas. Valitsuste tähtsus langeb ja ametnikud hakkavad täitma meie nõudmisi. Näiteks jäätise järel käima!

Aleksandr Jakovlev

Sündinud 1923. aastal Jaroslavli oblastis.

Lõpetas Jaroslavli pedagoogilise instituudi.

Alates 1946. aastast oli ametis NSV Liidu Kommunistlikus Parteis, kus läbis karjääriteekonna partei oblastikomitee instruktorist NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeni.

1973-1983 oli NSV Liidu suursaadik Kanadas.

Alates 1985. aasta juulist oli NLKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja. Gorbatshovi lähedane mõttekaaslane, perestroika ideoloog. 1989. aastal juhatas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi komisjoni, mis uuris Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaid.

Alates 1988. aastast on poliitiliste repressioonide ohvrite õigeksmõistmise komisjoni esimees.