Birgitta õed saavad uue kloostri ja reliikvia

Mittetulundusühingu Caritas juht Lagle Parek näitab uue Pirita kloostri rõdult, et vana kloostri varemed jäävad kõigest paarikümne meetri kaugusele. Sajandite eest Ivan Julma hävitatud Pirita kloostri varemete kõrvale kerkinud Püha Birgitta Ordu klooster alustab uut ajajärku nii ordu kui ka Eesti kloostrite ajaloos.

«Püha Birgitta Ordu pole hetkekski unustanud, et meil oli klooster Eestis. Õdede jaoks oli auasi see taastada,» ütles Tallinna kloostri ülem ema Teresa.

Kloostri valmimise üle tunneb heameelt ka õdedega lähedalt seotud endine Eesti siseminister Lagle Parek.

«Üheksakümnendate alguses Eestisse saabunud Püha Birgitta Ordu õed on lõpuks jõudnud oma kloostrini. Kindlasti on see nende jaoks viimaste aastate suursündmus, sest kloostri valmimisega saabub Eestis asuvate Püha Birgitta Ordu õdede jaoks uus ajajärk, kuid sellel on sümboolne tähendus ka eesti kultuuriloos,» sõnas mittetulundusühingu Caritas juht Lagle Parek.

Möödunud aasta oktoobris ehitama hakatud klooster on tänaseks peaaegu valmis. «Teha on jäänud vaid majaümbruse haljastus, pisitööd ja siis võivad õed juba sisse kolida,» rääkis Parek kolmapäeval. Kloostri loomise idee tekkis juba Eesti taasiseseisvudes, kuid esialgu muutsid asja keeruliseks maa- ja rahaprobleemid.

Kloostri loomine võttis konkreetse ilme 1997. aastal, mil asuti hoonet projekteerima. Kuid möödunud aasta oktoobris paigaldati vana Pirita kloostri kõrvale nurgakivi ja asuti hoonet ehitama.

Maailmas unikaalse projekti järgi ehitatav klooster on modernse arhitektuuri musternäidis. «Kogu see kloostri projekt on üks suur õnnestumine. Ta on meeldivalt supermoodne,» arvas Parek.

Võrreldes vana, sajandeid tagasi hävitatud kloostriga, on uus hoone kümneid kordi väiksem. Kui vanasse kloostrikirikusse mahtus 1500 inimest, siis uues kabelis on korraga ruumi vaid 100 inimesele. Valmivas kloostris on oma katlamaja, köök, pesumaja ja loomulikult kombetalitusteks ettenähtud ruumid ning eluruumid.

Kommete kohaselt hakkavad õed elama väga minimalistlikes tingimustes: igas toas on voodi, kapp, kirjutuslaud, WC ja dushiruum, mis on üheskoos nelja ruutmeetrisel alal. Esmapilgul tundub hämmastavana, et külalistele mõeldud magamistubades on ruumi kaks korda rohkem.

«Õed on harjunud elama väga minimaalsetes tingimustes ja ega nad palju vajagi,» selgitas Parek.

Valmiva Pirita kloostri projekteerisid Pärnu arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal. Silmas on peetud harmooniat vanade kloostrivaremetega, mis jäävad vaid mõnekümne meetri kaugusele uuest kloostrist.

Enamik eestlasi seostab Pirita kloostrit reliikviaga. «Reliikvia on ordule tähtis ja seepärast paigaldame püha reliikvia kabelisse altari alla,» ütles Parek.

Lähinädalatel Eestisse jõudva reliikvia sisuks on kolme ordu jaoks olulise pühaku - ema Eliisabeti, ema Birgitta ja ema Katariina - maised säilmed, mis paigaldatakse klaasist urni sisse.

Täna resideerivad Eestis Püha Birgitta Ordu õed viiest erinevast riigist. «Ordul on põhimõte, et kloostris elaks mitmerahvuseline kooslus. Seepärast on ka Eestis õdesid Poolast, Mehhikost, Eestist, Poolast ja Itaaliast,» ütles Parek. Hetkel on Eestis 10 õde, kuid kokku mahub Pirita kloostrisse ligi 15 õde.

Kokku on kloostril kolm korrust, mis jagunevad kabeliks, külalistemajaks ja kloostriks. «Kloostri osa on võõrastele suletud,» seletas Parek. Suletuse põhimõtet on järgitud ka kabeli puhul, kuhu on rajatud mitu erinevat tasandit.

«Vana ordu reegel näeb ette, et õdedel oleks kabelis oma rõdu, kus teenistuse ajal viibida, ja vanu reegleid tuleb austada,» lausus Parek.

Peale õdede kombe- ja eluruumide on kloostris ka konverentsiruumid 50 inimesele ja ööbimiskohad kuni 40 külalisele. Fuajees on kamin ja piisavalt ruumi, kus saab korraldada ka vastuvõtte ja kontserte.

Vanade tavade kohaselt on kloostri elanikele rajatud sisehoov. Merivälja teel sõitvatele autojuhtidele paistab kätte ka kellatorn, kuhu saabub Itaaliast lähiajal kolm kella.

Kloostri sisseõnnistamine on 15. septembril, kui kogu klooster on viimast päeva kõikide külaliste jaoks avatud. «Pärast seda pääsevad külalised vaid neile ettenähtud ruumidesse,» sõnas Parek.

Kes oli Birgitta

Püha Birgitta oli Rootsi kuningliku printsi tütar, oma vanematelt päris ta suure armastuse Issanda vastu. 15-aastaselt abiellus ta prints Ulfoga ning neil oli kaheksa last. Hiljem otsustasid Ulfo ja Birgitta enam Jumalale pühenduda ning Ulfo liitus tsistertslaste kloostriga. Peale oma mehe surma, aastal 1344 ehitas Birgitta Wasteini suure kloostri, millest sai alguse birgitiinide ordu.

Ordu loodi Rootsimaal Vadstenas ja selle esimene ülemabtiss oli Birgitta tütar Katarina. Birgitta ise elas tol ajal juba Roomas, kuid võttis kirjavahetuse teel aktiivselt osa ordu loomisest. Roomas ta ka suri, nii et oma ordut ta ei näinudki.

Ordureegli kinnitas paavst Urban V 1370. aastal, kolm aastat enne Birgitta surma. Algul oli ordu mõeldud nii mees- kui ka naisklausuuriga, kuid meesharu kuivas kiiresti kokku.

Reformatsiooni ja Prantsuse revolutsiooni järel jäi lahti vähe kloostreid. Ainult üks Inglismaal asuv birgitiini klooster on olnud lahti katkematult ordu asutamisest peale, kuid seegi oli pikka aega maapaos Hispaanias.

Hiljem on birgitiinidest kasvanud välja mitmeid ordu harusid. Nende hulgas ka Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu. Selle orduharu asutas 1911. aastal Roomas - majas, kus oli surnud Püha Birgitta - rootslanna Elizabeth Hessel-blad.

Vahepeal unarusse jäänud ordu tegevuse taastas selle sajandi algul rootslanna Elizabeth Hasselblad. Üle maailma, sealhulgas Tallinnas, teenib birgitiinide esindustes umbes nelisada nunna. Roomas asub ordu keskus ja suurim klooster. Ordu ülemabtiss on ema M. Tekla Famiglietti.

Püha Birgitta Ordu on väga konservatiivne. Selle liige võib näiteks saata ainult ühe kirja kuus ja külastada omakseid kord kolme aasta tagant. Ka igaks linnaskäiguks ja iga pisemagi asja (näiteks pasta-pliiatsi või pesu) ostmiseks peab küsima kloostriülema luba.

Eesti territooriumil tegutseb viis kloostrit

Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au sõnul on klooster ühte usku tunnistavate füüsiliste isikute vabatahtlik ühiseluline ühendus, mis tegutseb vastava kiriku või iseseisva põhikirja alusel ja valitud või nimetatud kloostriülema juhtimisel.

Eestis tegutsevad kloostrid: Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster: Suurim klooster Eestis. Tegemist on õigeusu kloostriga, mis asub Ida-Virumaal. Kloostrit juhib iguumenja Varvara. Kokku elab seal umbes 170 nunna.

Pühima Päästja Püha Birgitta Ordu klooster Tallinnas: Tegemist on roomakatoliku kloostriga, mis asub kuni Pirital uue kloostrikompleski valmimiseni Tallinnas Munga t 4. Kloostrit juhib ema Teresa, kelle hoole all on hetkel 10 õde.

Halastuse Misjonäride Ordu (Ema Teresa õed): Tegemist on roomakatoliku kongregatsiooniga, mis asub Tallinnas Ristiku 44. Ordut juhib ülemõde Florie, kellega koos elab veel neli nunna.

Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Õdede Kongregatsioon Püha Assisi Franciscuse Kolmandast Ordust: Tegemist on roomakatoliku kongregatsiooniga, mis asub Tartus Jakobi 41. Kongregatsiooni juhib ülemõde Vojtecha, kokku kaks nunna.

Dominikaani Vendade Ordu Püha Katariina Klooster: Tegemist on rooma-katoliku kloostriga, mis asub Tallinnas Müürivahe t 33-11. Kloostrit juhib isa Jacek. Peale tema on veel kolm munka.

Rajamisel on Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku nunnaklooster Hiiumaale ja mungaklooster Värska kanti.

Ema Alipia: nunna asi on palvetada ja töötada

«Pidevad palved ja pidev töö, nii näeb välja ühe tõelise nunna elu,» on kolme aasta eest öelnud Kuremäel elav ema Alipia (44), kes on kloostri rüpes olnud juba 12 aastat.

Ikoonimaalimisega tegeleva Alipia koduks on Kuremäe klooster ehk Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster, mis on Eestis ainuke tegutsev vene õigeusu nunnaklooster.

Kuremäe klooster asub Ida-Virumaal, piirkonna kõrgeimal künkal. Klooster rajati 1891. aastal venestamise käigus Eestimaa kuberneri vürst Sergei Shahhovskoi poolt. Tegemist on isemajandava kloostriga, kus praegu elab 170 nunna ja noviitsi.

Pirita klooster 1407-1577

Birgitta ordu nunnakloostrina rajatud Pirita klooster oli suurim nunnaklooster Vana-Liivimaal, mida hakati ehitama 1407. aastal, mil praegusi varemeid ümbritsev maa-ala oli vee all.

Kloostri monumentaalseim ehitis oli kirik, mis oli oma 1360-ruutmeetrise pind-alaga suurim kirikuhoone keskaegses Tallinnas. Lõplikult valmis kloostrikirik 1436. aastal, misjärel Pirita klooster ka pühitseti.

Kirikust põhja pool asetses kahekorruseline nunnade klausuur, mille seinu ääristasid ristikäigud.

Venelased rüüstasid

Klausuuri põhjatiiva esimesel korrusel paiknesid kahelöövilised esindusruumid: kapiitlisaal, söögisaalid ning külalistesaal, teisel korrusel aga nunnade magamisruumid.

Klausuuri ühekorruselises idatiivas paiknesid aga majandusruumid, nagu köök, tööruum, toidukelder jms. Kiriku edelaosas paiknes veel väike kabel.

Kloostri rüüstasid ja põletasid maha Liivi sõjas 1577 Ivan Julma juhitud Vene väed. Kompleksist on tänaseni säilinud monumentaalse kiriku välismüürid koos lääneviiluga oma täiskõrguses. Kiriku osas on säilinud ka palju raidkiviesemeid ning kahe akna ülaosa ehisraamistikud, samuti ka arvukalt hauaplaate.

Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest. Kaheks oli jaotatud ka kirik, millest üks pool oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmlikele, kes soovisid kloostrikirikus jumalateenistusel käia.

1994. aastal avati taas

Kloostri varemete restaureerimis-konserveerimistöödega alustati 20. sajandi alguses ning tööd on läbi viidud mitmes järgus. Viimati lõpetati need 1980. aastal. 1998. aastal alustati aga taas põhjalikke konserveerimis-restaureerimistöid.

1992. aastal saatis Birgitta ordu ülemabtiss ema Tekla Eesti valitsusele kirja sooviga rentida Pirita kloostri varemed. Klooster taastati Eestis 1994. aasta aprillis, mil birgitiini nunnad asusid taas Tallinna. Munga tänava maja kasutavad Püha Birgitta nunnad kuni Pirita kloostri taasvalmimiseni.

Tagasi üles