Järjekordne eesti film on restaureeritud. Janar Ala uuris, kuidas sündisid «Hukkunud Alpinisti hotelli» palju imetlust tekitanud muusika ja disain ning milliseid vastuolusid need endas kandsid.
Tellijale
Eikuhugi viiv tee
14. november 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla on üks elujõulise filmi tunnuseid see, kui kaua elavad kultuuri- ja ajaloos tema tsitaadid. «Hukkunud Alpinisti hotell» on muidugi tsitaadivaramu. «Mina tulin minule peale» ja «Kui Olaf on nukk, võib-olla olen siis ka mina nukk» on paar kuulsamat tsitaati, mis sellest filmist ringlevad.