Eesti majandusel kulus kümme aastat, et jõuda taas 1991. aasta tasemele

Aivar Reinap
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

TAGASIPILK

Graafik ~100 kb Eestil kulus kümme aastat, et üle elada laastav hinnatõusuralli, tööstuse ja põllumajanduse kokkuvarisemine ehk majanduse ümberkujundamise periood, ning alles nüüdseks on suudetud ületada võrreldavates hindades tollane sisemajanduse koguprodukt.

Statistikaameti arvutuste kohaselt saavutas Eesti majandus alles mullu 1991. aasta taseme ehk 1991. aasta võrreldavates hindades oli sisemajanduse koguprodukt (SKP) eelmisel aastal sarnasel tasemel 1991. aasta näitajaga. Kümme aastat tagasi riigiministri ametit pidanud Raivo Vare hinnangul ei saa siiski väita, nagu oleksid tollane ja praegune majandus ühesuurused.

«Tegu oli tööstusega, millel polnud õiget turgu ehk üksnes ligi viis protsenti ekspordist läks läände, mis oli Nõukogude Liidus kõrgeim näitaja,» põhjendas Vare.

Tollase ja praeguse tööstuse ühiseks tunnuseks on siiski suur allhanke osakaal. Enamik üleliidulisi suurettevõtteid tootis massiliselt allhanget N Liidule, mille järele kadus nõudlus enamjaolt koos Eesti iseseisvumisega. Praegu moodustab enamuse ekspordist aga allhange Euroopa Liidu ettevõtetele.

1991. aasta SKP arvestuses andis Vare sõnul suure osa ka tooraine, mida veeti Venemaalt raudteed mööda Eestisse, et see hiljem taas valmiskaubana välja viia.

«Kui võrreldi 1980ndate lõpus N Liidu ja USA majandusi, siis leiti, et N Liidu SKP oli 28 protsenti USA SKPst,» selgitas Vare. «Samal ajal olid N Liidus veomahud 235 protsenti USA mahtudest ehk sisuliselt oli majanduse efektiivsuses kümnekordne vahe. Nüüd me sellist ebaefektiivsust ei saa lubada ning statistikas pole säärast õhku.»

Hinnad kallinenud 67 korda

Kümme aastat tagasi iseloomustas Eesti majandust ülikõrge inflatsioon. Kui 1991. aastal kallinesid kaubad ja teenused 1990. aastaga võrreldes 209 protsenti, siis 1992. aastal ehk rahareformi aastal ulatus hinnatõus juba 1076 protsendini aastas.

TTÜ majandusinstituudi vanemteaduri Teet Rajasalu arvutuste kohaselt on kümne aastaga Eestis hinnad kallinenud koguni 67 korda. Inflatsiooni põhjusteks olid nii rubla väärtuse kiire kaotus, üleüldine defitsiit ning hindade vabakslaskmine.

Laastav inflatsioon sõi armutult ära inimeste aastaid hoiuarvetele kogutud säästud. Väärtuse kaotanud kümnetest tuhandetest rubladest ei jäänud pärast 1992. aasta rahareformi just eriti palju järele.

Paljud praegused pensionärid, kelle sukasäärde kogutud varandus oma riigi tulekuga haihtus, on pidanud ebaõiglaseks n-ö neile kuuluva varanduse laialijagamist ehk riigiettevõtete odavat «kinkimist» massilise erastamise käigus. Tollane majandusminister Jaak Leimann ei pea sellist süüdistust õiglaseks.

«Tuleks ära mõõta 1991. aastal olnud rikkus - loodusvarad, inimesed, infrastruktuur, tehased, elamud jms,» selgitas Leimann. «Toodetud rikkust oli Eestil ikka märksa vähem, kui arvasime - enamasti oli tegu kasutuskõlbmatu, sh mõttetult suurte ehitistega..»

Leimanni sõnul hinnati kümme aastat tagasi Eesti riigi ülesehitamise hinnaks ehk vajalikeks investeeringuteks 100 miljardit dollarit, s.o ligi miljon krooni elaniku kohta, mille lähedale pole Eesti veel tänagi jõudnud.

Eesti Panga andmetel on välismaiseid otseinvesteeringuid tehtud Eestisse kokku 47 miljardi krooni väärtuses, Eesti ettevõtete investeeringud võivad analüütikute hinnanguil olla sellest neli korda suuremad. Lisaks tulevad juurde ka kodumajapidamiste investeeringud ehk kogu investeeringud võivad ulatuda vaevalt kolmandikuni vajalikust.

Leimanni meenutusel oli 1990ndate alguses väga raske meelitada välisinvesteeringuid Eestisse ning isegi turistid ei julgenud oma jalga siia eriti tõsta. Osaliselt oli see tingitud 1991. aasta alguses palju kõmu tekitanud Rootsi ametiühingutegelaste mõrvamisest. «Sisu-liselt oli Palace’i hotell 1991. aasta kevadel pime, sest polnud külastajaid,» rääkis Leimann.

Tulus (vana)metall

Eesti majandusest ligi kolmandiku andis tollal tööstus ja 16 protsenti põllumajandus. Transport, teenindus, ehitus ja kaubandus olid võrreldes tänasega suhteliselt vähe tähtsad.

Venemaalt tuli vajalik kütus vagunitega mööda raudteed, kuid kuna ka Nõukogude Liidus nappis kõike, siis sõitsid naftarongid suhteliselt kaootiliselt ning tavapärane oli kütusepuudus tanklates. Arvestatavad naftasadamad olid ainult Saare- ja Hiiumaal, kustkaudu võis väikestes kogustes ka kütust importida.

Tööstusele tähendas iseseisvumine enamasti surmavat hoopi - üleliiduste ettevõtete turg kadus aasta jooksul ning nad suutsid heal juhul töös hoida mõnda üksikut tsehhi.

Uue kiirelt tõusva haruna lõikas kasumeid aga vana- ja ka värvilise metalli tööstus. Eestimaa oli täis roostetanud metallikolu ning laevavrakke, mida nupukamad ärimehed vanametallina lääne poole eksportisid. Samuti toodi suurtes kogustes läbi Eesti värvilist metalli, eelkõige Venemaalt ja Ukrainast. «Korraks oli Eesti metalliekspordi numbritega per capita maailma juhtivaid riike,» meenutab Raivo Vare.

«Tutvustega püüti otsida toorainet Venemaalt. Et riiklikul tasemel sealt kaupu muretseda, oli ametis isegi materiaalsete ressursside minister,» lisas Leimann.

Eesti tegi näiteks kohalike põllumajandussaadustega kaupa kütuste ja erinevate tööstustoorainete vastu. Kuna naturaalmajandus levis ettevõtete ja piirkondade tasandile, siis ei toiminud ka üleliidulised raamlepingud. Krooniline maksetega venitamine muutis idaga kauplemise enamasti mõttetuks.

Peale kaubapuuduse oli Eestis ka suur rubladefitsiit, sest Nõukogude trükikojad ei jõudnud inflatsiooni tõttu trükkida raha nii kiiresti, kui selle väärtus hävis. Valitsus püüdis hoida olukorda kontrolli all tðekiraamatute ja ostukupongidega, et rahva vajadusi rahuldada.

1991. aasta lõpus tegi riik ainult poole aasta eelarve, sest inflatsioon oli tohutu ja kroon tulemas.

Kuhjuvad tagavarad

«Peamiseks probleemiks oli tollal subsiidiumide vähendamine ning selle mõju korvamine löögi alla sattunud pensionäridele, invaliididele ja koolidele, et neid ellu jätta,» meenutas Leimann. «Peale selle tuli raha eraldada riigi ülesehitamisele.»

Leimanni sõnul toimis tollal kenasti maksusüsteem ja raha laekus riigikassasse hästi, millele aitas kaasa ka hüperinflatsioon.

Ettevõtted jagasid tollal nutikalt ära äriloogika, et juhul kui sa ei müü oma kaupa täna, vaid hoiad seda mõni päeva laos, on teenistus suurem kui uut toodangut tootes. Selline teguviis kiirendas ka majanduslangust, sest ettevõtted sisuliselt seisid.

Olukorras, kus ettevõtete laod olid toodangut täis ning poed tühjad, ei pidanud toonase peaministri Edgar Savisaare närv vastu ning ta murdis võiladudesse sisse ja käskis või müüki panna.

«Tollal küsiti pidevalt - miks lastakse ärikatel laiata,» põhjendas Leimann. «Seletasin siis, et ärimees, kes ostab odavalt ja müüb kallilt, makstes ausalt makse, aitab majandusel toimida, sest see korvas plaanimajanduse kadumist.»

Ülemineku langusaastaid aitas inimestel kergemalt üle elada nõukogude aastate defitsiidimajandusega õpitud säästlikkus ning tagavarade korjamine. Talongiaastatel oli kaupa defitsiidi tingimustes kodudesse varutud - paljudel oli kastide viisi viina, seepi ja makarone ning mitmeid ülikondi kappides tolmu kogumas.

«Seda perioodi võib nimetada varude kuhjumise perioodiks, kus lihtsalt osteti saada-olevaid kaupu põhjusel, et need on odavad, kõik aga teadsid, et tulevikus tuleb nende eest rohkem maksta,» kommenteeris Rajasalu.

Rahareformieelsel rubladefitsiidi ajal oli isegi kurioosseid olukordi, kus näiteks koju soetatud kolmas või neljas külmkapp või teler oli «likviidsem» kui hoiukassas olev või palgana saadaolev raha.

Inimesed kasvatasid massiliselt vajalikku köögivilja ja muid aiasaadusi, riideid ei uuendatud, majapidamistarbed ning kodus vajalik oli kogunenud juba rubla väärtuse languse ajast.

«Kulud hoiti miinimumis, mistõttu kurnavad majanduslanguse aastad suudeti üle elada,» tõdes Leimann.

Kolhooside ja suurtehaste lagunemine ei toonud siiski kaasa hüppelist tööpuuduse kasvu, sest noor riik vajas tuhandete kaupa töökäsi ehitamaks üles riigile vajalikke organisatsioone.

«Kolhoose asendasid tööpakkujana valdade, linnade, maakondade ja ametite paisuvad aparaadid,» meenutab Leimann. «Samuti vajas toll, piirivalve ja sõjavägi kiirkorras komplekteerimist. Uue riigi ülesehitamine korvas töökohtade kadumise tööstuses ja põllumajanduses.»

Kuigi analüütikud prognoosisid juba aastaid tööpuuduse hüppelist kasvu, leidis see aset alles mullu, kui töötute arv jõudis saja tuhandeni.

Tööpuuduse kasvu taustal on elu hammasrataste vahele jäänutel valusalt silma kriipimas mõned edukad, kes võivad endale kõike lubada. Varaline kihistumine paistab võrreldes nõukogude aastatega Raivo Vare sõnul lihtsalt rohkem silm.

«Pealgi ei varjata seda enam osava propagandalooriga nagu tollal,» selgitas Vare, «kus jutlustati mitte ilusat elustiili, vaid töösaavutusi, aga käis nomenklatuurne välissõitude tuusikute jagamine, eripuhvetid, rätsepatöökojad, importtööstuskaupade eripoed töötasid täie auruga ja neist saadavate hüvede hulk sõltus tegelikult mitte niipalju rahast, kui asendist hierarhiaredelil ja sugulusastmest vastava ametiisikuga ning tutvustest, nagu mujalgi defitsiidi tingimustes töötavas kaubandusvõrgus.»

Valulik kihistumine

Tema sõnul on Eesti majanduse august välja toonud just ebakindlus, mis on sundinud inimesi rohkem pingutama.

«Toimetulek sõltub nüüd rohkem inimesest endast ehk see ebavõrdsuse tunnetus on suhteline,» lisas Vare.

Tema sõnul võivad inimesed, kes igatsevad tagasi ammuseid «häid» aegu, võrrelda meie elu Venemaa omaga. Siiski on pikaajaline riigi ülesehitus ning muutused mõjunud rahvale kurnavalt ning inimeste kannatus hakkab pikapeale katkema, leiab Vare.

«See võimaldab populismil tõusta ning võib anda poliitilisi tagasilööke, et rikkust ümber jagada,» märkis Vare. «Selle tunnistuseks on ka Euroopa Liidu vastasus, mis on tingitud tulevastest suurtest muutustest, mis tekitavad taas lisapingeid, sest rahvas on juba muutustest väsinud.»

Ka Teet Rajasalu usub, et elu on Eestis täna parem kui kümme aastat tagasi, kuigi SKPd on võrreldaval tasemel. Lisaks on Eesti elanike arv praegu väiksem kui 1991. aastal ehk ka sama SKP üldmahu juures on see ühe elaniku kohta arvutatuna pisut suurem.

«Ega seda 1991. aasta SKP numbrit ka väga usaldusväärsena võtta saa - hinnad, milles tootmist ja tarbimist mõõdeti, olid üsna moonutatud ja kindlasti mitte tasakaaluhinnad,» lisas Rajasalu.

Lisaks rahale pidi tollal olema talonge, tutvusi või midagi muud müüjale kasulikku. Seega, oma praegust toodangut 1991. aasta hindadesse ümber arvutades peame seda näiteks hindade liberaliseerimisest ja dotatsioonide kaotamisest tuleneva hinnaindeksi kiire kasvu tõttu võibolla liiga palju alla hindama, selgitas Rajasalu.

«Me olime 1991. aastal ikka nii vaesed, et sellelt tasemelt eriti madalamale kukkuda polnud võimalik,» märkis Rajasalu. «Kaotajaid on ehk 10-20 protsenti elanikkonnast - eelkõige puudutab see maainimesi, kellele põllumajanduse lagunemine andis suure löögi. Võitjad olid eelkõige ettevõtlikumad inimesed, kes juba kümme aastat tagasi käivitasid äri.»

Lisaks on Rajasalu sõnul selgelt võitjad noored, kelle sissetulekud ja võimalused on veel ees ning kellele maailm on muutunud palju avaramaks, samas on kaotajad vanurid, kelle tulud ja säästud sõi ära hüperinflatsioon.

«Kindlasti ei ole tegemist nullsummalise mänguga (ehk lihtsalt ümberjagamisega) - võitude summa on ilmselt suurem kaotuste summast,» rääkis Rajasalu. «Unustada ei tohi ka restitutsiooni ja varade tagastamist - paljud inimesed on taas saanud majade, korterite, maade ja metsade omanikeks ning seda isegi vaatamata sagedasele vanemat generatsiooni kimbutavale jooksvate sissetulekute nappusele.»

Tagasi üles