Kas tippteadlase arvamusega peab üldse arvestama? Kas edukat ühiskonda saab kaasajal üles ehitada teadlaste arvamustele sülitades?

Ükski korralik ühiskond pole tänasele tasemel jõudnud ilma selleta, et ei oleks teadlaste seisukohti arvestanud. See aga ei tähenda seda, et see mida teadlane ütleb, on tõde. Siin on palju teisi aspekte. Kogu progress lõppkokkuvõttes tugineb teaduse progressile. Meie kirja mõte pole sugugi selles, et tehke nüüd täpselt nii, nagu 36 akadeemikut arvavad. Hoopis, et see on tähtis asi ja arutame veel kord rahulikult läbi. See just ongi teaduse üks eesmärke – mitte lasta teha suuri lollusi. Oli nõukogude ajal, on ka praegu see Teaduste Akadeemia ülesanne. Teaduse tänuväärne roll ei ole ainult progressis, vaid ka selles, et ära hoida selliseid superlollusi.

Pärast kirja ilmumist on korduvalt antud mõista, et akadeemikud on manipuleeritavad. Kas Teie arvates olete ka Teie manipuleeritav?

Muidugi on. Eriti oli see nõukogude ajal nii. Kadunud Arnold Veimer rääkis suurepärase loo. Kui tema oli MNi esimees, tõi üks teadlane oma doktoritöö talle näha. Seal näidati, et põlevkivi kaevandamine on ülimalt kahjulik. Veimerile see ei meeldinud, kahe nädala pärast tuli mees sama doktoritööga tagasi, kus oli näidatud, et põlevkivi kaevandamine on ülimalt kasulik. Teadlased on väga manipuleeritavad, aga väga-väga erinevalt. Esiteks on selliseid teadusi, kus tõde tuleb niivõrd kergesti välja, et mis sa ikka manipuleerid. On ka teisi, kus aastate viisi manipuleerida. Näiteks Lõssenko värk. Paljudele oli selge, millega tegu, aga teadus ise tõi ta välja – mitte bioloogid, vaid füüsikud. Ja tänu sellele, et füüsikat oli tollal väga vaja. Aatomenergeetika ja kosmosetehnika jaoks. On ka selliseid teadusi, mis just selleks ongi, et neid algusest lõpuni manipuleerida. Üks valitsus võtab ühed järeldused, mis neile meeldivad, teine valitsus teised. Samad mehed, aga ei pilguta silmagi. Kui aga 36 akadeemikut alla kirjutavad, siis manipuleerimise aste jääb ikka väga väikeseks. Omal ajal akadeemia jõud selles oligi, et ta oli sõltumatu. Aga ma olen väga kaugel, et väita, et akadeemia arvamused polnud manipuleeritavad, eriti ühiskonna ja ajaloo valdkondades.

Kui Eesti tänased juhid ei hooli Teie arvamusest, siis miks nad seda Teie arvates ei tee?

Eks see iseloomustab neid endid. Me ei ütle, et tehke nii, nagu 36 akadeemikut ütlevad, vaid seda, et peame ikka enne aru, see on tulevikutähtis küsimus, otsime mingeid paremaid lahendusi. Muuseas, asja ees, teist taga saime pool miljardit krooni juurde. See pole ju naljaasi. See tuli nagu taevamanna.

Nimetage palun kolm kõige teravamat probleemi, millega Eesti riik ja ühiskond täna silmitsi seisab.

1) Eestimaa kohtukorraldus. Tavaline inimene ei pääse rahaliste võimaluste tõttu üldse enam löögile. Demokraatlikus ühiskonnas on see üks neljast võimust, aga kui selle võimu juurde suurem osa ei pääse, siis on ülimalt kurb. 2) Ülearune parempoolsus. Liiga läheme paremale, üksikisiku huvid on liiga ülespuhutud. 3) “Vaskism”. Krõlovi valmi järgi kass Vaskast, kes sööb koort. Kuulab, aga sööb. Keegi kirjutab terava ja põhjendatud artikli, aga sellest ei tehta väljagi – see on vaskism. “Vaska slushaet i est.” See on peenemaid ja kaasaegsemaid demokraatia mahasurumise viise. Keegi ei vaidle vastu, aga mängitakse peale lademete viisi teisi uudiseid. Sedasama on kasutatud elektrijaamade puhul.

    Tagasi üles