Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutamist tuleb alustada kindlasti hariliku pliiatsiga, kinnitavad algklassiõpetajad: pastakakirja paberile venitamine käib esimese klassi jütsile üle jõu.
Harilike pliiatsite valik on lai ja seetõttu kurdavad esimesse klassi astujate vanemad teienkord, et ei oska lapsele õiget kirjutusvahendit valida, ütleb Lähte Ühisgümnaasiumi algklasside õpetaja Marge Loks.
«Kindlasti ei sobi pliiats, mille süsi on liiga tugev või väga pehme. Kes pliiatsite märgistusest midagi välja lugeda ei oska, peaks poes julgelt nõu küsima,» soovitab Loks.
Maksi Bürootarvete kaupluse juhataja Anu Jürissaar selgitab, et algklassilastele on kõige sobivam keskmise tugevusega pliiats, mille tunneb ära märgistuse HB järgi. Ehk sobib ka pisut pehmem pliiats (märgistusega B), aga mitte mingil juhul tugevam (H).
Jürissaare kinnitusel küsivad lapsevanemad järjest rohkem kolmekandilist harilikku pliiatsit. Ka Marge Loks soovitab seda esimeseks kirjutusvahendiks, sest kolmekandilist pliiatsit on võimatu valesti käes hoida.
Jürissaar soovitab eelistada mainekate firmade (Conte, Brunnen, Faber Castelli, Chiemsee jt) toodangut, mis pole küll kõige odavam, see-eest on aga kvalieetne ja vastupidav. «Näiteks võib Chiemsee nime pliiatsimaailmas võrrelda Nikeiga spordimaailmas,» ütleb Jürissaar.
Värviliste piltidega odavaid kustutuskumme ei soovita müüja ega õpetaja, need on küll vahvad ja ilusad, kuid tööks sobimatud. Loksi hinnangul on kõige paremad rohelised Milan kustutuskummid, mis maksavad sõltuvalt suurusest 3-5 krooni.
Ülemäärast kummi kasutamist õpetaja Loks ei soosi: «Oma vigu peab julgema tunnistada, kustutamine annab võimaluse lohakam olla.»
Audentese erakooli algklassiõpetaja Mare Kiisk märgib, et harilikult pliiatsilt järgmisele kirjutusvahendile ülemineku otsustab õpetaja iga lapse puhul eraldi.
«Seda saab teha siis, kui tähekujud ja tähtede ühendamine on selge, laps suudab sõna kokku kirjutada ja kustutab võimalikult vähe,» selgitab ta. «Kui laps on kirjutamises veel ebakindel, vajutab ta pliiatsile väga tugevasti, pärast harilikku pliiatsit kasutusele võetav tindipliiats ehk tinten-pen ei pea sellele vastu.
Kuulja otsaga tindipliiatsit soovitavad õpetajad vältida: kuul veereb paberil omasoodu, laps aga ei oska kätt veel nii kindlalt juhtida, eriti kui tahab kiiremini kirjutada. Nii on oht, et kogu senine kirjatehniline töö läheb tühja.
«Ka veekindel tinten-pen ei sobi algklassilapsele,» hoiatab Kiisk. «Selle tint imbub koolivihiku paberisse nii sügavale, et lehekülje teist poolt ei saagi kasutada.»
Mare Kiisk ütleb, et meelsasti laseks ta lastel kirjutada sulepeaga. Ise kasutas ta seda keskkooli lõpuni. «Sulepea pluss oli just kirjutamise kergus, pastakaga väsis käsi kiiresti,» räägib ta. Praegu pole aga vihikute vahel enam kuivatuspaberitki, ka on sulepead liialt kallid, et neid koolis nõuda,» tunnistab ta.
Õpetaja kinnitab, et mingil juhul ei peaks vanemad heituma, kui selgub, et nende laps on üks vähestest, kes pole saanud luba tinten-peniga kirjutada.
«Harilik pliiats tuleb ainult kasuks, see õpetab käelihaseid kasutama. Mida kauem laps hariliku pliiatsiga kirjutab, seda kenamat käekirja võib loota,» ütleb Mare Kiisk.
Triin Kalter