Melissa Wells: jätkan tööd Eesti heaks

«Ma tulen kindlasti tagasi,» lubab Eestis oma diplomaadikarjääri lõpetav Melissa Wells Pensionile jääv USA suursaadik Melissa Wells ütleb, et ei tunne pärast kolme aastat Eestis lahkumisnukrust, vaid kavatseb siia kindlasti tagasi tulla ning jätkata tööd selle maa heaks.

Kui saabusite Eestisse, siis missugused olid teie ootused, ja kas need täitusid?

Jah, need läksid täide. Isegi mitu korda oodatust rohkem ja seda nii professionaalsel kui ka isiklikul tasemel.

Professionaalne tasand tähendas pärast 50-aastast okupatsiooni tagasitulekut maale, kus olid mu juured. Olin tuttav probleemidega, mida siia oli maha jätnud nõukogude pärand, samuti eestlaste püüdlustega.

Näen praegu, et mitu asja on edasi läinud. On väga raske olla korraga aus ja tagasihoidlik - sel tasemel on töö tõesti ära tasunud.

Isiklikus plaanis on lisandunud palju uut informatsiooni. Teadsime oma siinsetest sugulastest vähe. Ma ei tea siiani nimetada kedagi oma isa poolt, kuid ema poolt oli siin onupoeg Henno. Ja mul on ka teine sugulane, täditütar.

Olen nüüd käinud majas ja ruumis, kus surid minu vanaisa ja vanavanaisa. Puudutasin seina ja suudlesin seda. Peale selle läksin arhiivi uurima oma pere ajalugu.

Lahkun pärast kolme aastat, kuid ma ei tunne, nagu ma lahkuksin. Vahetan tööd, teiste sõnadega lahkun sellelt ametipostilt, kuid tulen kindlasti tagasi. Mul on plaanid suveks tehtud ja igatsen siia naasta.

Kas tõsiasi, et olete tuntud näitlejanna Miliza Korjuse tütar, segas teie suursaadikutööd või mitte? Või oli see koguni eelis?

Ma ei ütleks, et see oleks seganud või olnud ilmtingimata mingisugune eelis. Olen professionaal, kuuendat korda USA suursaadik. Võibolla oli see mingi eelis, et inimesed tundsid mind.

Näiteks ilmus kuskilt naine, kes andis mulle lilli, sest tema sõnul oli minu ema hääl andnud talle nii palju õnne. Ja ta nuttis, kui sellest rääkis.

Siis see naine kadus, kuid suutsin lõpuks kindlaks teha, kes ta on. Kutsusin ta endaga kohtuma.

Ma ei ütleks, et see sugulus oleks olnud segav. Ma ei ütleks ka, et see oleks olnud eelis: valitsus kinnitas minu kui suursaadiku oma maad esindama.

Ja siis fakt, et teatri- ja muusikamuuseum pühendas ühe sektsiooni minu emale. Mitte igal suursaadikul pole muuseumi, kus üks sektsioon oleks tema emale pühendatud.

Sain ka oma ema kohta teada palju huvitavaid asju. Näiteks selgus, et ema esines Estonia kontserdisaalis 1932. aasta septembris. Teiste sõnadega - minu ema laulis sel laval, olles seitsmendat kuud lapseootel.

Ma olin selle üle uhke. Rääkisin, et tegin Eestis esimese avaliku esinemise, kui minu ema laulis Estonia kontserdisaalis seitsmendat kuud rasedana.

Kui vaatate tagasi nendele aastatele, siis missugused olid teile kõige suuremad saavutused?

Suurimad saavutused on seotud sellega, kui palju on Eesti nende kolme aastaga edenenud püüdlustes astuda NATOsse.

Meeleolud Washingtonis on praegu päris erinevad. Mitte et Balti riikide püüdlusi poleks toetatud, kuid alati oli küsimus, kas tuleb üks maa, kolm maad või mitte ühtegi. Ja mõned arvasid, et see ärritab Venemaad.

Nüüd on kristallselge - eriti pärast president George W. Bushi kõnet Varssavis -, et USA eelistab näha NATOs kõiki kolme Balti riiki.

Lisaks oleme andnud oma panuse sellisel tähtsal alal nagu Eesti kaitsereform. Oleme teinud koostööd kaitseministeeriumiga, liikudes otsuse suunas luua kiirreageerimisüksused kui osa suurest kaitse moderniseerimise kavast.

Pärast minu lahkumist saabuvad siia helikopterid, minu järeltulija saab end lasta koos kopteritega pildistada.

Ma mõtlesin isegi saabuda ühe helikopteriga, sest teadsin, et tegin kogu töö, et neid teile saada. Kuid pole midagi, on tähtis, et need kopterid üleüldse tulevad.

Teine asi, mille üle olen uhke, on see, et siia saabudes taipasin - Eesti vajab rohkem abi USA-lt.

Eesti loobus ise abist 1994. aastal. Üks põhjusi selleks oli, et olite ise nii edukad.

Aga suruda kätt ja öelda lihtsalt head aega pole nii lihtne. Pärast 50-aastast nõukogude pärandit ei saa niisama lihtsalt juurutada parlamentaarset demokraatiat.

Nii hea ja vajalik kui see demokraatia ongi, jagub ka muid probleeme. Eesti vajas midagi, mida nimetasime koolijärgseks abiks (post-graduate assistance).

Saime 200 000 dollarit, ehkki lootsime saada rohkem, õigusreformi tarbeks. See on suurepärane samm, teil on suurepäraselt toimiv õigussüsteem.

Oli valik: nõukogude praktikaga kohtunikud või noored inimesed, kes olid lõpetanud õiguskoolid, kuid kel polnud seda taaka. Eestil oli väga raske otsust langetada, kuid ta otsustas noorte inimeste kasuks, nüüd on suurem osa nõukogude kohtunikest pensionil.

Kolmas asi on, et koostöös haridusministeeriumi ja mõne USA erafirmaga on valminud CD-ROM venelastele eesti keele õppimiseks.

Aasta lõpus väljatulev CD-ROM on interaktiivne, sest on puudus kvalifitseeritud õpetajatest - keegi ei taha elada Kirde-Eestis. Koos selle CD-ROMiga saavad nad ise keelt õppida.

Ja probleemid? NRG-leping?

Kui saabusin, ei olnud läbirääkimised NRGga tegelikult veel alanud. Kui praegune valitsus astus ametisse, algasid tõsised läbirääkimised. Nüüd on need lõppenud.

Ma ei pea ütlema, et peaministri ja presidendi vahel on lepingu osas erimeelsused. President on tehingu vastu. Peaminister tuli eelmisel nädalal välja NRGd toetava avaldusega, põhjendades seda mitmeti.

Pean ütlema, et NRG ei ole siiski otseselt seotud NATOga. NRG tähendab pehmet, NATO aga kõva julgeolekut.

NRG-tehing tähendaks ka, et aastate jooksul tuleks otse Vene piiri lähedusse miljard USA dollarit. Tekib väljavaade luua uusi töökohti, sotsiaalse arengu fondile läheks viis miljonit dollarit.

Lähete nüüd pensionile. Mida hakkate tegema?

Ma ei suuda uskuda, kui palju asju on kuhjunud pärast 45 aastat välisteenistuses. Katsume end sisse seada ja ma jään aktiivseks.

Mis Eestisse puutub, siis ei saa ma teatud aja jooksul olla seotud selle maaga töösuhete kaudu, saan käia siin vaid turistina. Aga jätkan tööd Eesti heaks.

Nii et säilitate sidemed Eestiga?

Kindlasti hoian sidemed alles, Eesti pole olnud nagu mõni teine ametikoht välisteenistuses. Saadikuamet siin on olnud selgelt teistest erinev ametipost.

Hinnang

Lennart Meri

president

President Lennart Meri kirjutas alla otsusele anda Melissa Foelsch Wellsile, Ameerika Ühendriikide erakorralisele ja täievolilisele suursaadikule Eesti Vabariigis aastail 1998-2001, Eesti riigile osutatud teenete tunnustamiseks Maarjamaa Risti I klassi ordeni.

(Presidendi kantselei pressiteenistus, Kadriorus 24. augustil 2001)

Jüri Luik
kaitseminister

Suursaadik Melissa Wells on olnud hea suursaadik nii USA-le kui ka Eestile. Ta on emotsionaalselt Eestiga tihedalt seotud, tema tegevus on lähtunud usust Eestisse ja sellest, et USA ja Eesti seisavad sarnaste väärtuste kaitsel.

Tema tegevuse ajal on USA asunud tugevalt toetama meie NATO liikmelisust. Ta on kindlasti asetanud olulise kivi sellesse toetusmüüri.

Peeter Kaldre
TV 1 väliskommentaator

Melissa Wellsi võib rahvuselt pidada eestlaseks, kuid tegelikult on tema juured Eestiga läbi lõigatud.

Pigem on need Eesti juured kahjuks tulnud, sest tema saabudes valitses mingisugune lootus, et ta kaitseb Eesti huve, kuid tuli ikkagi välja, et ta kaitseb USA huve.

Sellega on seletatav võibolla kerge pettumus, eestlased lootsid, et saavad Melissa Wellsi siiasaatmisega justkui oma inimese.

Kuid Wells ei ole seda üles näidanud ja selles mõttes on USA välispoliitika küll väga pragmaatiline. Võetagu kas või NRG-tehing.