Lillekasvatamine pakub rohkem ilu kui raha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Harjumaa lillekasvataja Epp Lepik.

Kui korralikult kinni ei seo, viskab kohe vända sisse. Harjumaa lillekasvataja Epp Lepiku sõrm puurib läbi õhu etteheitvalt vaasis kõrguva kuningliku gladiooli suunas. Umbes samasuguse ähvardava pilguga vaatavad riiklikud süüdistajad kohtupingis kössitavaid sulisid.

Gladiooli süüdistatakse antud juhul selles, et tema lopsakas vars teeb keskkohas vaevumärgatava jõnksu. Näituselille jaoks on see sama andestamatu kõrvalekalle nagu kõverate jalgadega tütarlaps missivõistlusel.

Leebemale karistusele võib lõheroosades värvides sillerdav õis loota vaid tänu sellele, et käimas on loodusmuuseumis avatud gladioolide ja daaliate näituse viimane päev.

Kolmepäevasest väljapanekust on pühapäeva keskpäevaks väsinud nii lillekasvatajad kui nende kaunid hoolealused.

«Võibolla te toidate neid valesti?» Lilleridade vahelt ilmub nähtavale keskealise mehe abivalmis nägu. Saalis viibivad lilleharrastajatest daamid pöörduvad innukalt uut spetsialisti vaatama.

«Mina olen Heldur Horm,» tutvustab mees. James Bond läheks nii majesteetlikku esitlust kuuldes kadedusest näost roheliseks.

Lillekasvatajad tunnevad Hormi sama hästi kui märulifilmide vaatajad Bondi. Horm kasvatab juba rohkem kui kakskümmend aastat lilli, mida tema ema Karja tänaval müümas käib.

«Ärge lootkegi, et ma teile ütlen, kui palju ma päevas läbi müün,» muigab ta ajakirjaniku uudishimulikule küsimusele vastuseks.

«Oh, ega nemad pole ju maksuametist,» viskab Lepik heatujuliselt nalja vastu. Saalis tekib korraks lõbus elevus.

Gladioolikollektsiooni üks omanikke Tarmo Kolk tüürib ajakirjaniku punase-valgekirju lille juurde.

«Kui te otsite ühte omapärasemat, siis see siin on eriline mitmes mõttes,» osutab ta lillele.

Gladiooli visiitkaardil ilutseb suursugune nimi - Mr Carl Fisher. See on ainus gladiool, millele aretaja andis häbenemata oma nime.

Kolgi teada on üheksakümnendates eluaastates Fisher üks produktiivsemaid sordiaretajaid maailmas.

Tänu temale on näinud ilmavalgust üle 400 gladioolisordi. Kokku teavad lillekasvatajad kümneid tuhandeid gladioolisorte.

Hinnatumaid lillesorte aretavad praegu Vene, Tshehhi ja Läti aretajad. Tänavu aretatud uue gladioolisibula hind algab maailmas 5-10 dollarist (umbes 85-170 krooni).

«Seejärel hakkab uue sordi hind langema, kuni jõuab 60 sendini, sellest allapoole ei tasu sibulaid enam müüa,» räägib Kolk.

Lõikelillena algab ühe gladiooli hind turul 10-12 kroonist. Tallinna kesklinnas maksab gladiool keskmiselt kaks korda rohkem.

«Kunagi maksis kilo mett, võid ja pudel viina kõik umbes kolm ja pool rubla ning selle raha sai kolme lille müügiga kokku,» meenutab Horm.

Tarmo Kolk naerab selle peale nõusolevalt pead noogutades.

«Varem panid lillede alla 2000 rubla ja said 5000 rubla tagasi, nüüd paned 5000 krooni alla ja saad ainult 2000 tagasi,» ütleb ta.

Hobi korras lilledega tegeleva mehena on ta nõus harrastusele hea meelega peale maksma.

Loodusmuuseumi ruume kaunistavad daaliad ja gladioolid hämmastavad vaatajaid mitte ainult ilu, vaid ka nimede poolest.

Uhke tumedates värvides gladiool kannab nime «Serebr-jannõi Mirazh», kaunilt kõrguvad seina ääres «Meissenes Porcelans», «Tshornõi Barhat», «Lady Lucille», «Tsaritsa» ja «Golubaja Babotshka».

Lepiku daaliate kollektsioonist hämmastab naist ennast nime poolest kõige enam Jaapanist päril lohmakas «Tsuki Yori No Shisha».

Üheks suuremaks daaliaks kollektsioonis on umbes 15-sentimeetrise läbimõõduga «Kelvin Floodlight», värvikireva iluga hämmastab mõnevõrra väiksem «Jamaica».

Lepiku sõnul seisavad daaliad vaasis väga hästi.

«Sorts äädikat ja neli päeva püsivad nagu uued,» õpetab naine. Tema selja tagant aknalaualt paistab poolik pudel kõige tavalisemat köögiäädikat, mis aitabki õitel elus püsida.

Lepiku jutu järgi ulatub daaliate ajalugu Ameerikat asustanud asteekide aega, kes kasutasid lillemugulaid toiduks.

Paarsada aastat tagasi toodigi daaliamugulad Euroopasse mõttega aretada neist söögilauale lisa, ent õige pea said eurooplased aru, et lille ilu on etem kui tema maitse.

«Ma ise pole mugulaid kunagi süüa proovinud, aga Läti kolleegide hinnangul pole nad tõepoolest just kõige parema maitsega,» räägib Lepik.

Daaliate ja gladioolide näitusel loodusmuuseumis oli väljas üle kahesaja lille Lepiku, Kolgi ja Arvi Paali kollektsioonist.

Annad lilledele näpu, võtavad kogu südame

Harjumaa lillekasvatajad väidavad, et suurem osa Eesti harrastajatest lilleilu nautijaid on sattunud õite lummusesse juhuse tahtel. «Haridusega spetsialistid võtavad lilli nagu tööd, harrastajatel pole jällegi erialast haridust,» sõnastas Tarmo Kolk lillekasvatajate dilemma.

Kolk ise sattus lillede juurde pärast seda, kui oli ehitanud Tallinna lähedale suvila. «Millegagi tuli aiale välimus anda ja nii ma sain ämmalt kingituseks terve kollektsiooni lillesibulaid,» meenutas ta.

Lilledega tegelemine hakkas tugevale mehele meeldima ja nii saigi põlisest linnapoisist andunud lillesõber.

Epp Lepik avastas daaliad enda jaoks samuti juba nõukogude ajal Riia turul käies. Tema sõnul on Lätis ja Venemaal aretatud daaliad ühed kuulsamad, mille kohta praegu tuleb lillesõpradel teavet hankida interneti ja kataloogide vahendusel.

Kui bussipilet oleks odavam, käiks Lepik nüüdki meelsasti lõunanaabrite juures oma silmaga uusi sorte imetlemas. «Nõukogude ajal sain lilledest hea hulga lisaraha, aga kui ma peaksin praegu uuesti otsast peale hakkama, siis enam ei võtaks seda mässamist ette,» rääkis lillekasvataja Heldur Horm.

Horm käis noorena matkamas koos agronoomidest sõpradega, kes rääkisid tihti lilledest. «Sealt hakkasid lilled mulle nii külge, et enam ei saanud lahti,» kirjeldas Heldur Horm.

    Tagasi üles