Presidendi valimine läbi Eesti ajaloo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
Aasta 1938

1938. aasta 1. jaanuaril jõustunud uue põhiseaduse kohaselt oli õigus oma presidendikandidaat üles seada kolmel asutusel: 80-liikmelisel Riigivolikogul, 40-liikmelisel Riiginõukogul ja 120-liikmelisel omavalitsusesindajate kogul.

Viimane formeerus nii: iga valla- ja alevikogu valis 2 valijameest. Need valisid endi seast Harjumaal 9, Järvamaal 5, Läänemaal 7, Petserimaal 5, Pärnumaal 8, Saaremaal 5, Tartumaal 12, Valgamaal 3, Viljandimaal 7, Virumaal 11 ja Võrumaal 8 esindajat.

Linnavolikogud valisid oma valijamehed vastavalt linna elanike arvule: 5000 elanikuga linn 2 ja 90 000 - 120 000 elanikuga linn 20 valijameest, vahepealsed linnad vastavalt oma suurusele. Need linnade valijamehed valisid endi seast 40 linnaomavalitsuste esindajat.

Maakondade esindajaist ja linnaomavalitsuste esindajaist moodustuski 120-liikmeline omavalitsusesindajate kogu.

1938. aasta aprillis sai Riigivolikogu kandidaadiks Konstantin Päts 65 häälega, tema vastaskandidaat Jaan Tõnisson kogus 14 häält.

Riiginõukogu kandidaadiks sai Konstantin Päts 36 häälega, vastaskandidaate polnud.

Omavalitsusesindajate kogu kandidaadiks sai samuti Konstantin Päts 113 häälega, vastaskandidaate polnud.

Kuna kõik kolm asutust seadsid kandidaadiks ühe ja sama isiku, tuli seaduse järgi ära jätta presidendi üldrahvalikud valimised ning valimisõigus läks nende kolme asutuse liikmetest moodustunud valimiskogule. Valimisvõiduks pidi kandidaat koguma 3/5 häältest (144), vastasel korral oli ette nähtud presidendivalimiste protseduuri otsast peale alustamine.

24. aprillil valis valimiskogu esimeseks Eesti Vabariigi presidendiks Pätsi 219 häälega 19 vastu.

Aasta 1992

Presidendikandidaadiks saamiseks tuli isikul koguda 10 000 toetusallkirja, valimistulle läksid Lennart Meri, Arnold Rüütel, Lagle Parek ja Rein Taagepera. 1992. aasta 20. septembril peetud üldrahvalikel valimistel kogus Meri 29,5%, Rüütel 41,8, Parek 4,2% ja Taagepera 23,4% hääli. Ükski kandidaat ei saanud valituks osutumiseks nõutud hulgal hääli (üle poole hääletamisest osa võtnud valijatest), mistõttu valimisõigus läks Riigikogule, kes kogunes 5. oktoobril. Kandideerisid esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadid Arnold Rüütel ja Lennart Meri. Hääletamisel osales 101 Riigikogu liiget, kellest Rüütlile andis hääle 31 ja Merile 59 inimest, 11 valimissedelit tunnistati kehtetuks. Vabariigi presidendiks osutus seega Lennart Meri.

Aasta 1996

Õigus presidendikandidaadi ülesseadmiseks oli vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. Valituks osutumiseks pidi võitja koguma Riigikogu koosseisu nüüd juba kahekolmandikulise häälteenamuse. Riigikogu kolme vooru ebaõnnestumisel oli sätestatud valimisõiguse minek valimiskogule.

Riigikogu 26. augusti voorus kogus Meri 45 ja Rüütel 34 häält, 27. augusti voorus kogus Meri 49 ja Rüütel 34 häält, teises 27. augusti voorus kogus Meri 52 ja Rüütel 32 häält.

20. septembril kogunes 374-liikmeline valimiskogu (101 Riigikogu liiget ja 273 kohalike omavalitsuste volikogude esindajat), kandidaadi ülesseadmise õigus oli vähemalt 21 valimiskogu liikmel, automaatselt said kandidaatideks Riigikogu kolmandas voorus osalenud. Valimiskogu esimeses voorus sai Tunne Kelam 76, Lennart Meri 139, Siiri Oviir 25, Arnold Rüütel 85 ja Enn Tõugu 47 häält. Teises hääletusvoorus sai Lennart Meri 196 ja Arnold Rüütel 126 häält, mistõttu Meri osutus valituks (kogus üle 50% hääletamisest osavõtnute häältest).

    Tagasi üles