Mart Saarma avab uue tee viljatuse raviks

Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituuti juhtiva Mart Saarma meeskonna avastustest on tulevikus loota abi ka mitme tõsise ajuhaiguse ravimisel Närvirakkude elu ja surma uurimine tõi Soomes töötava Mart Saarma meeskonnale ootamatu avastuse: üks ajus toimiv molekul mõjutab ka spermatosoidide teket ning avab seetõttu uued võimalused meeste viljatuse raviks.

Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor Mart Saarma ja tema kolleeg Hannu Sariola on koos oma töörühmadega pühendunud närvisüsteemi ja neeru varajase arengu uurimisele.

Töörühma kõige ootamatuma, meeste viljatuse ravi ja rasedusvastaste tablettide loomist võimaldava avastuse tegid laborihiired, kelle peal uuriti närvirakkude kontrollimatu suremise vältimise meetodeid.

Närvirakkude tekke ja huku uurimiseks olid teadlased varustanud hiired geenidega, mis tootsid loomade organismis kõige võimsamat närvikasvufaktorit GDNFi tavapärasest rohkem. Kõik sellise geenikombinatsiooniga sündinud isashiired osutusid aga viljatuks.

«Selgus, et GDNF mõjub muu hulgas ka sperma tüvirakkudele,» selgitas Saarma. «Kui GDNFi on liiga palju, moodustuvad tüvirakkudest mitte spermatosoidid, vaid uued tüvirakud. Kui aga GDNFi on liiga vähe, tekib spermatosoide tavapärasest rohkem.»

Mõttes meeste beebipillid

Esialgu on tuvastatud ainult printsiip ning kogu protsessi täpsem uurimine seisab alles ees.

Võib loota, et tulevikus lubab avastus end kasutada kahel moel: viljatutel meestel saab selle abil spermatosoidide hulka suurendada, tervetele meestele aga saab pakkuda võimalust spermatosoidide tootmist pidurdada. Teisisõnu tähendab see perspektiivi luua rasestumisvastased tabletid meestele.

Tartu Tähe erakliiniku naistearsti Andrei Sõritsa sõnul on pooled viljatusjuhtumid seotud just meeste probleemidega. «Varem ei pööratud sellele erilist tähelepanu, tänapäeval on meeste lastetuse diagnostika ja ravi aga väga aktuaalne,» nentis Sõritsa.

Ta tervitab ka meestele mõeldud rasestumisvastase tableti loomise perspektiivi, sest senised ravimid kipuvad spermatosoidide tootmist igaveseks lõpetama ega ole seetõttu kuigi levinud.

«Oleks õige, kui rasestumisvastaste vahendite koha pealt oleksid sood võrdsed,» arvab Sõritsa.

Abi ajuhaiguste vastu

Mart Saarma ja Hannu Sariola töörühmade põhihuvi on suunatud hoopis sellele, kuidas närvisüsteemi varasest arengust õppida meetodeid hilisemate ajuhaiguste raviks.

Embrüonaalses staadiumis kätkeb närvisüsteem, sh aju endas poole rohkem neuroneid kui «valmis» aju. Sel ajal kohanduvad neuronid oma tulevase ülesandega.

Neuronite rohkus on tarvilik seetõttu, et etapi lõpul on ette nähtud valesti kohandunud neuronite hävitamine, alles jäävad vaid oma ülesandega toime tulnud ehk «õiged» neuronid.

Neuronite kontrollimatu surmaga on seotud aga ka mitmed hilisemad ajuhaigused, näiteks Parkinsoni tõbi. Viimase puhul hakkavad surema keskajus leiduvad mõnikümmend tuhat dopamiin-neuronit. Parkinsoni tõve oleks võimalik ravida siis, kui õnnestuks neuronite suremisele piir panna.

Varases neuronite suremise etapis tegutsebki ajus jõud, mis päästab surmast õiged neuronid. Saarma ja ta kolleegide põhihuvi on keskendunud sellele, kuidas kasutada toona tegutsevat pidurdusmehhanismi ka ajurakkude päästmiseks Parkinsoni jt selliste tõbede käest.

«Loodusel on selleks erilised valgud - närvikasvufaktorid,» ütleb Saarma. «Need mõjuvad närvirakkudele, saates neile keemilise signaali, mis käsib neil elus püsida.»

Tõhusaimalt mõjub GDNF. Kui näiteks loomadel kutsuda esile Parkinsoni tõbe meenutav seisund ning seejärel viia nende keskajju GDNFi, paraneb nende tervis märgatavalt.