Hiiumaa ja Poola verd päikesetüdruk

Abikaasa Jannoga golfirajal: Kristine hakkas golfi õppima, et saaks veeta rohkem aega koos mehega ja olla samal ajal värskes õhus. Foto: Erakogu

Oma esimesel võistlusel jäi praegune kümnetantsu Euroopa elukutseliste meister Kristine Esko-Veskimäe viimaseks ja tema toonane partner arvas, et tüdrukul ei jagu korraliku trenni tegemiseks piisavalt võhma.

Mees teisel pool telefonitoru ohkab sügavalt, vaikib ja ohkab veel korra. Lisab siis kiiresti «Oi-oi-oi-oi...», mõtleb veel hetke ja teatab, et ei oskagi öelda, mis oli Kristine nõrk külg siis, kui tema, Aivo Maalmeister, koolipoisina tüdrukuga tantsis.

Pikema mõtlemise peale mainib siiski, et omal ajal tundus talle, et ehk ei jagu Kristinel piisavalt võhma, et trenni korralikult lõpuni teha. «Aga hiljem olen teda alati ammulisui imetlenud!

Ennast tema tantsupartnerina ei oska ma ette kujutada. Tants – see on Kristine elu, ta on tantsimise jaoks loodud!» tõdeb Maalmeister.

Ometi jäi praegune Euroopa meister ja mitmekordne Eesti meister oma elu esimesel võistlusel viimaseks. Ja ehk oleks kõik nüüdsed saavutused jäänud tulemata, kui Kristine kõrval poleks olnud inimesi, kes oskasid teda panna tundma heameelt koha võrra paremast tulemusest igal järgmisel võistlusel.

«Et mis siis, kui minu kehvadest tulemustest oleks toona tragöödia tehtud? Lapsena see oligi mulle tragöödia, sest edu kogemine on väga oluline.

Noorele inimesele ei tule ehk öelda, et võit pole oluline, samas ei saa tulemused olla esmatähtsad... Oluline on areng, kuid see pole kunagi lihtne, sest ühiskond võrdleb kõiki omavahel, » räägib tänane Kristine oma malbel moel.

«Aga ma pole kunagi treeninud selleks, et tulla Euroopa meistriks.» Praegu Viljandis treenerina tegutsev Helle Paldra, kes oli Kristine esimesi treenereid, iseloomustab teda kui päikesetüdrukut, kes tantsijana on enda suhtes kriitiline ja tagasihoidlik.

«Mul oli hea meel, kui üks minu andekam õpilane jätkas treenimist Tartus Jaan Siilaku käe all,» kinnitab Paldra. «Treeneritena ei kasvata me lapsi ju endale, vaid ikka elu jaoks.»

Lapsed saavad aru

Kohtume Kristinega Park Cafes ja alustame oma juttu tema lapsepõlvest. «Mäletan vanemate lahkuminekut, kuigi olin ainult viieaastane,» räägib õbluke naine.

«Minu meelest oli see emal ainuõige valik. Keegi täiskasvanutest ütles veel, et sa oled väike, ei saa sellest asjast aru, ja mina mõtlesin, et mida – kas ma olen kurt või pime? Üldse tundub meile sageli, et väike laps ei mõista, aga tegelikult pole see nii.»

Kristine, kes kohvi ei joo, rüüpab sõõmu teed ja tõdeb, et tal on isaga, kelle suguvõsas voolab Poola verd, elust väga erinevad arusaamad.

Ja et isaga suhtlemine tähendaks talle vastuollu minemist sellega, mida tema elus väärtustab. «Ema pole mul kunagi keelanud isaga läbikäimist, aga kui sain piisavalt küpseks, lahendasin selle probleemi ise ära – me ei suhtle enam,» mainib Kristine.

Vaatamata isa puudumisele oli väikesel tüdrukul, kes veetis suved vanaema juures oma sünnisaarel Hiiumaal, õnnelik lapsepõlv. Muheda loomuga onu Andres hüpitas last põlve peal, viskas hiiu nalja ja küpsetas kooki. Onu Taavil, keda laiemalt tuntakse kui dirigent Taavi Eskot, oli teine roll. Tema tõi Kristine ellu muusika, ka nägi tüdruk onu Taavi ja tema naise Niina juures, kuidas üks perekond toimib.

Kodu ja poeg on tabu

Oma abikaasa Jannoga kohtus Kristine ööklubis ajal, kui tantsis veel oma kauaaegse partneri Eduard Korotiniga.

Pidi tantsupaar välismaale võistlusele sõitma, küsisid mitmed Jannolt, kuidas ta sellega lepib. Janno vastas, et tema läheb ka tööle, ja tal on seal naissekretär... Tallinna Tehnikaülikooli majandusharidusega ja Taanis magistrikraadi kaitsnud Janno Veskimäe, kunagise muusiku Villi Veskimäe poeg, töötas pikka aega BBH Grupis ja on praegu ametlikult isapuhkusel.

Kristina sõnul on tal väga armastav ja toetav abikaasa, kelle kõrval tema saab olla naine.

«Mingid kohad on ainult meie endi jaoks,» selgitab Kristine, miks ta ei nõustunud kodus pildistamisega. Nii ei ilmestagi meie juttu ajakirjas fotod paari kodust ega nende aastasest pojast Kristoferist, kelle ilmaletuleku järel adus vastne ema, et tegu on nii intiimse sündmusega, et ta ei taha esimestel päevadel sünnitusmajas kedagi näha ega isegi mitte lilli saada.

«Mul oli seda aega vaja iseendaga olemiseks ja uue ilmakodanikuga tutvumiseks,» meenutab Kristine.

Naine hammustab isukalt peaaegu ahjusooja kohupiimakooki ja avaldab lootust, et selles pole säilitusaineid.

Ta tunnistab, et koogid, saiad ja muud head söögid on tema nõrkus, ja lisab kohe, et pole kunagi dieeti pidanud: «Kui nõrkused aitavad unistada ja elus edasi minna, on see ju ainult hea.» Kristine leiab, et laps tuli tema juurde, et teda õpetada.

«Minult on küsitud, kas mul on hea laps, aga minu meelest tuleks nii pisikese puhul pigem küsida, kas lapsele on loodud keskkond, kus ta saab olla rahulik.

Emana panen varasemast rohkem tähele, millised on need harjumused, mida võtame kodunt kaasa. Armastan oma poega väga ja usun, et kui suudan seda armastust väljendada, siis ehk ei riku teda ära.»

Nove – klubi pojale

Eks ole üheks armastuse väljenduseks seegi, et Arigato spordihoones tegutsev tantsuklubi Nove sündis Kristine tõdemusest, et Eestis pole ühtki tantsuklubi, kuhu ta oma lapse hea meelega paneks. Seda, kas Kristofer kunagi tõepoolest tantsuspordiga tegelema hakkab, noor ema praegu muidugi öelda ei oska. «Mina annan talle võimaluse – lapsed on targad, aga neid on vaja suunata.»

Meie teisel kohtumisel Arigatos hoiab Kristine, taas üleni valges, uksest sisse astudes Kristoferit süles. Tundub, et naisel on valge värviga üldse mingi eriline suhe, sest valgesse on ta rõivastunud ka hilisema pildistamise ajal. Ja teda kaunistab valge juuksetukk, kuigi seitse aastat tantsijakarjääri möödus ronkmustapäisena.

«Eks mu loomulik värv olegi valge,» tõdeb asjaosaline. Enne trenni algust, kus Kristine kasvandikele malbel moel näpunäiteid jagab, jõuab ta pisut oma klubist rääkida.

«Mõnel inimesel võib tekkida õigustatud küsimus: miks sa kritiseerid olemasolevaid klubisid, kas sa ikka tead, millest räägid?

Arvestades ala traditsioone ja kõike seda, mida olen näinud, hakkas mindki mingil hetkel närima kahtlus, et äkki olen endale ainult ette kujutanud, et teistmoodi saab ka,» arutleb tantsutreener, kes nimetab Novet pigem arengukeskkonnaks kui tantsuklubiks.

«Noort, arenevat inimest võetakse pahatihti kui objekti, kui asja. Mõeldakse: mina kasvatan, kujundan ja loon temast midagi! Arvatakse, et see annab õiguse öelda lapsele ükskõik mida, ka teda karistada. Mina olen absoluutselt selle vastu!

Seoses füüsilise vägivallaga olen vahel kuulnud öeldavat: ta oli selle ära teeninud. Sellist asja ei saa kunagi ära teenida,» rõhutab Kristine.

«Kahjuks esineb ka vaimset vägivalda, ja treenerid vist ei teadvustagi endale, kui sageli veel... Ma ei saa nõuda, et õpilane jätab minemata koolitundi, kus on kontrolltöö, ja tuleb  selle asemel tantsutreeningule.

Sel juhul ei saa rääkida mingist arengukeskkonnast!» Muidu malbe Kristine muutub oma õpetajavaateid tutvustades järjest sõjakamaks ja teatab lõpuks: «Tantsija ei saa olla rumal ja hariduseta, mina ei usu, et sellised võiks tippude tippu jõuda!»

Seitse aastat partnerile

Kristine on oma sõnade elav tõestus – ta teenis tippspordi kõrvalt Tallinna Tehnikaülikoolis välja haldusjuhi diplomi ja tegi samal ajal veel tööd, sest kindlat sponsorit tantsupaaril polnud.

«Olin seitse aastat sada protsenti oma partneri Eduard Korotini kõrval, aga see ei olnud ohverdus, tegelesime ju alaga, mis meile väga meeldib. Meil oli üks imago, meie edu võti seisneski selles, et me olime üks!

Põrandal peab olema üks hingamine. See on nagu näitlejatel – pole oluline, kas keegi sündis või suri, sinul tuleb täna komöödias mängida,» räägib Kristine. Kas tantsijad, kes koos treenisid ja töötasid, lähemal ja kaugemal võistlustel käisid, olid koos ka kui mees ja naine? «Ei,» teatab Kristine.

«Mingil ajal oleme teineteist vaid rohkem toetanud, sest meil ei olnud kummalgi eraelu.» Aga kas klubis Kreedo Dance, kus tantsupaar Korotin-Esko aastaid treeneriametit pidas, polnud võimalik rakendada neid põhimõtteid, mida Kristine praegu Noves järgib? «Selle koha pealt on meil Eduardiga pisut erinev arusaam. Varem aitasin ellu viia suunda, mida arendasid ja juhtisid Eduard ja tema ema,» nendib naine.

Muutused tantsumaastikul

Kui aga vaadata asju laiemalt, siis on treener Kristine meelest Eesti tantsumaastikul toimumas muutused. Enam ei domineeri ainult ühed ja samad klubid, tekkinud on uusi, ja ka uus põlvkond kasvab peale.

Tantsuliidu juhatusse, kuhu Kristinegi kuulub, on tema sõnul tulnud eri vanuses ja eri aegade inimesi. «See on hea, sest praegu suudetakse rohkem ühise laua taha kokku tulla kui kunagi varem, kuid muidugi
nõuab asi veel õppimist – pole seda ju kümneid aastaid tehtud... Võib-olla ei jõuta tulemusteni niipea, aga hea on juba see, et kokku on saanud väga erineva taustaga inimesed, ka lapsevanemad. »

Kristine tõdeb, et suurtel klubidel on raskem leida motivatsiooni koostööks, sest nemad jäävad ju igal juhul ellu. «Aga asja peab oskama näha laiemalt – meil kõigil on vaja, et Eesti võistlustants jääks püsima! Küsimus on selles, mida sa annad edasi oma õpilastele.

Kas ta on asi, müügiobjekt? Ei saa olla sellist suhtumist, et meie siin teeme sporti ja muu pole meie mure. Eesti tantsuklubide kodulehekülgi vaadates torkab silma, et üldjuhul pannakse üles ainult oma tantsupaaride pilte ja tulemusi.

Meil Noves on üleval kõikide tulemused.». Et Kristine ei hooli ainult oma klubi talentidest, näitab seegi, et tuleval reedel on tema ja ta abikaasa loodud Tantsusalongis juba kolmas üritus seltskonnatantsu huvilistele. Seekord saadakse kokku restoranis Vertigo. Tantsusalongist laekunud raha läheb fondi, millest hakatakse toetama mitte ainult oma klubi tantsusportlasi, vaid teisigi sel alal andekaid noori.

 CV Kristine Esko-Veskimäe

29-aastane
Euroopa elukutseliste meister kümnes tantsus
Euroopa amatööride hõbe kümnes tantsus
Üheksakordne Eesti meister
Eesti Tantsuliidu juhatuse liige
Tantsuklubi Nove looja ja peatreener