Mart Kadastik: võta või jäta

Mart Kadastik

FOTO: Toomas Huik

Mis on ühist Andrus Ansipil ja Angela Merkelil? Kuivõrd seagrippi nakatunutest 80 protsenti on alla 30-aastased, siis kumbki neist ei kuulu riskirühma. Mille poolest kaks valitsusjuhti erinevad? Merkel on viiruse vastu juba vaktsineeritud, Ansip mitte.


Ent Saksamaa liidukantslerile on vaktsiin toonud peamiselt peavalu. Otsus vaktsineerida valitsusametnikke ja sõjaväge Baxteri, ülejäänud elanikke aga Glaxo­Smith­Kline vaktsiiniga tekitas poliitilise skandaali. Paljud sakslased usuvad, et «lihtrahvale söödetav» GSK vaktsiin põhjustab ohtlikku allergiat.



Vaktsiini kõrvalmõjudest räägitakse mujalgi. Rootsit vapustas oktoobri lõpul viie inimese surm, mille põhjuseks peeti seagripi vaktsiini. Seagripp ise oli Rootsis selleks ajaks nõudnud kahe inimese elu.



Veel kuu aega tagasi olid vaktsineerimise vastu 87 protsenti sakslastest, 83 protsenti prantslastest, 62 protsenti ameeriklastest. Taanis lubas ainult kolmandik arste end vaktsineerida.



Itaalia ja Belgia arstid keeldusid kiiruga testitud vaktsiini patsientidele välja kirjutamast. Euroopa Nõukogu Tervisekomitee esimees dr Wolfgang Wodarg teatas: «Inimeste hirm pandeemia ees on hästi orkestreeritud. See on ravimitööstuse suur äri.»



Punkt.



Aga seagripp seda punkti ei tunnistanud. Mõlemad on karmid reaalsused: nii ravimitööstuse ärihuvid kui üha leviv H1N1 viirus. Isegi Iraani islamivalitsus ei julgenud enam üksnes Allahile loota ning palus vaktsiiniabi Prantsusmaalt.



Esmajoones Saudi Araabiasse Mekasse siirduvate palverändurite tarvis.



Häälekast umbusust hoolimata sõlmis enamik Euroopa valitsusi juba juunis-juulis ravimitootjatega lepingud. Mitte ainult suured ja rikkad, vaid ka Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia.



Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) maikuine hoiatus, et külmem aastaaeg toob Euroopasse pandeemiaohu, jättis valitsustele vähe võimalusi: pigem üle reageerida kui reageerimata jätta.



Eesti jäi kõrvale. Nagu Läti. Sellal kui Põhjamaad said kätte esimesed doosid, arutles meie immunoloogiakomisjon selle üle, kes peaksid kuuluma riskirühma.



Kui USAs on riskirühma arvatud kõik kuni 24-aastased, Soomes kõik lapsed ja õpilased, siis Eesti näikse piirduvat väikelaste kaitsega. Näikse. Võib-olla on kellegi peas täpsem plaan selle kohta, keda, mida ja millal.



Ent nagu Eestis kombeks, puudub meil kriisi ajal usaldusväärne eeskõneleja. Endiselt viibime seisundis «elame-näeme».



Kui tahame, et elaksime ja näeksime, tuleks midagi ka teistelt õppida.



Soomlastelt näiteks seda, kuidas valitsus, arstid ja ajakirjandus üheskoos rahva tervise eest seisavad. Ja ennäe imet: isegi vaktsiin on soomlastele hästi mõjunud.

Tagasi üles