Tiina Kangro: Eestit juhib soov maandada vastutust

Tiina Kangro

FOTO: SCANPIX

Linnalehtede Grupi peatoimetaja Tiina Kangro nendib, et seagripi ümber toimuv näitab ilmekalt riigis juhtpositsioonil istuvate inimeste prioriteete: nad ei tegele mitte probleemide lahendamise, vaid süü enda pealt äraveeretamisega.

Vaatleme veel kord esmaspäevast, Eesti esimese seagripiohvri loo järellainetust. Kohe pärast uudise ilmsikstulekut pakkus sotsiaalministeerium, et küllap oli lisaks seagripile mängus veel mingi põhjus. Pisut hiljem lisandus infovoogudesse vihje surma võimalikust seosest vaktsineerimisega.



Ka õhtul televisioonis toimunut kommenteerinud lastehaigla juhtarst põimis oma intervjuusse mõtte, et perearst võinuks ehk praeguses olukorras vaktsineerimise edasi lükata. Saigi vähemalt osake süüst hajutatud.



Hulk küsitletud tohtreid on kinnitanud, et vaktsineerimine võib mõjutada algstaadiumis olevat haigust, kuid ainult nõrga tervisega, allergikust või kroonilisest haigest patsiendi puhul. Poiss oli aga tugev ja terve.



Kolmapäevases Eesti Päevalehes tuli tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna välja oma väitega, et ju ikka pidi olema mingi lisapõhjus, et haiguse kulg nii hulluks läks.



Ja lisab samas, et isegi lahang ei pruugi päevavalgele tuua, mis nimelt. Lugejate kommentaarides pakutakse, et ehk on see teadmata faktor sotsiaalministeeriumi või valitsuse saamatus.



Plaaniliste vaktsineerimiste kohta on teada, et nende puhul juhinduvad kooli- ja perearstid «ülalt» antud eeskirjadest, vaktsiinipartiide tellimused on planeeritud ja kooskõlastatud ning riigi tervishoidu juhtiv sotsiaalministeerium pole siiani väljastanud ühtki viidet, et vaktsineerimisskeeme tuleks muuta.



Vastutus tahab aga maandamist. Keegi peab olema süüdi või vähemalt tuleb süüd jagada.



Seagripi ümber toimuv näitab kujukalt kätte Eesti ühiskonna kitsaskohad. Meie riigis juhtpositsioonil istuvad inimesed ei tegele mitte elu edasiviimise ja probleemide lahendamisega, vaid ennekõike oma vastutuse maandamisega.



Poliitikule või ametnikule on esmatähtis tema tool ja alles siis kõik muu. Kui tekib mõni probleem või olukord, ei hakka niisugune isik otsima mitte parimat lahendust inimestele, vaid tema peas käivitub skeem, kuidas puhtalt välja tulla.



Riigi tervishoidu juhtivast sotsiaalministeeriumist on alates maist, kui seagripp maailmas puhkes, kuni läinud esmaspäevani väljastatud metoodilise järjekindlusega teateid, et seagripp pole ohtlik.



«Seagripp EI OLE raske haigus,» on kevadest alates korrutanud nii tervisekaitseinspektsiooni juhataja, endisaegne tohter Tiiu Aro kui ka viimastel ajal tema asemel «ekraanile» lükatud terviseala asekantsler, lastearsti haridusega Ivi Normet.



Kui asi tõsisemaks minema hakkas, võttis kolleegide suust sõnad üle ka juristiharidusega sotsiaalminister Hanno Pevkur.



Kuigi pärast esimest surma pani Ivi Normet «Aktuaalses kaameras» rahvale südamele, et «gripp ON raske haigus», oli kuid kestnud propagandatöö juba vilja kandnud. Raskelt haigestunud poisi puhul kiirabi ega lastehaigla tohterkond seagripi võimalust isegi ei kahtlustanud.



Samas võis isegi võhik arstide poolt meediasse edastatud haiguse kulu kirjelduse põhjal ära tunda sada protsenti stiilipuhta seagripi ägeda kopsuvormi juhtumi, näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhendmaterjalides näpuga järge ajades. Juhtum oleks vajanud kohe reageerimist ja viivitamatut spetsiaalse ravi alustamist.



Linnalehe peatoimetajana olen kevadest saati hoidnud end kursis nii WHO, ECDC (Euroopa nakkushaiguste keskus) kui erinevate riikide tervishoiustruktuuride käitumise, otsuste ja soovitustega ja neid ka leheveergudel kajastades ametliku info suhtes n-ö vastuvoolu ujunud.



H1N1-tüüpi gripi haigusvormide, ohtude, riskide ja ravivõimaluste kohta on olemas palju selget ja kõigile kättesaadavat informatsiooni. Haiguse äge vorm, just see, mille kulg võib viia kopsude hävinemiseni isegi 24 tunniga ning mis ohustab eelkõige noori ja terveid, on täpselt kirjeldatud.



16. oktoobril WHO eestvõtmisel Washingtonis toimunud ülemaailmsel seagripiga tegelevate arstide nõupidamisel pandi kirja detailsed soovitused, millest lähtuda haigete diagnoosimisel ja ravimisel.



Nõupidamise materjalid ripuvad ilusas ja lihtsas inglise keeles ka WHO kodulehel. Sealsamas on kirjas soovitus, et elude päästmiseks pole seagripi levikuga piirkondades otstarbekas lükata tõsiste haigusnähtudega patsientide antiviroosse ravi alustamist edasi, kuni laboratoorium diagnoosi kinnitab. Sest siis võib paljude jaoks juba hilja olla.



Uskumatu küll, aga meie arstkond pole ilmselt niisuguste materjalide ja mõttekäikudega kursis. Ministeerium pole pidanud vajalikuks neid «alla» saata.



Tervishoiustruktuuridele on ajude vahele tambitud, et põhiline on ära hoida paanikat. Probleeme meil ei ole. Nii soovitas ka Tallinna kiirabi juht Raul Adlas teisipäeval postimees.ee-s, et kiirabi poole pöördugu vaid need, kes on teadvuseta, krampides või ei hinga enam (sic!).



Samas tegi ta ka maailmatasemel meditsiiniavastuse: nimelt tapvat kuus päeva kõrget palavikku igasuguse viiruse ja haigus mööduvat iseenesest.



Ivi Normet veenis veel paari nädala eest ajakirjanikke, et seagripp ei vasta vähese suremuse tõttu pandeemia kriteeriumidelegi ning kogu maailm on eksiteel. Vaid meie siin Eestis teame!



Keegi ei saa muidugi väita, et pühapäeval surnud poiss oleks elus, kui kiirabi- või haiglaarstid oleksid teda õigemal viisil ravinud. Kuid keegi ei saa väita ka vastupidist.



Nagu ei saa olla kindel, et Eesti riigi- ja tervishoiujuhtide halvasti tehtud töö ei too veelgi kannatusi.



Vaktsiin jõuab Eestisse aasta lõpuks, kui alanud haigestumislaine on oma 8-nädalast tsüklit juba lõpetamas.



Kui peab paika spetsialistide hoiatus, et H1N1 viirus teeb maailmas veel kolmandagi laine, jõuab see meile ilmselt veebruaris-märtsis. Tore, kui siis on vähemalt osa meist vaktsineeritud.



Kuidas on aga võimalik, et olukorra absurdsuse, vaktsiinisegaduste ja seagripi ohtude kohta ei võtnud kas või siinsamas Postimehe arvamusküljel sõna ükski Eesti meedik, haiglajuht, infektsionist või perearst?! Miks need inimesed siiamaani vaikisid?



Tean ka vastust, sest olen mitmelt spetsialistilt läinud kuude jooksul otse küsinud, miks ta ei sekku. Teate, mis on vastus? Mis ma hakkan torkima, las nad seal ministeeriumis vaatavad, mul endalgi tööd küllalt!



Või siis, et niikuinii siin midagi ei muutu. Või et ei saa ju selle ja selle aadressil midagi öelda, tuleb veel jama.



Üks maakonnahaigla peaarst on eravestluses selgitanud, et Eesti meditsiini suurim probleem ongi see, et otsuste tegemisel ei lähtu keegi patsiendi hüvangust, vaid ikka otsustaja vastutuse maandamisest. Et elu oleks viks ja viisakas.



On tähenduslik, et ka arstide liit ärkas seagripi teemal vaid korraks ja sedagi siis, kui oli vaja arstide palgavähenduse vastu protestimiseks luua iseendale positiivset imagot.



Eestis juhivad ametkondi poliitikud. Hanno Pevkur on lootustandev ja võimekas noor poliitik, kes võiks teha suuri tegusid ja kurb oleks, kui teda tabaks Maret Maripuu saatus. Ka juuramagister Maripuu polnud ju rumal, kuid Pevkuriga ühendab neid see, et poliitikutena tuli neil asuda nõrga meeskonnaga, poliitilisele tahtele allutatud vastutusrikka struktuuri etteotsa.



Maripuul lendas aasta eest pea, kuna tema jaoks hoomamatus ministeeriumi IT-valdkonnas ei saanud juhtfiguurid oma tööga hakkama. Nüüd seisab Pevkur oma olematute meditsiiniala teadmistega ohtlikul seagripiepideemia laineharjal, kusjuures nii tema parem kui vasak käsi tervishoiuküsimustes ei adu oma vastutust.



Poliitilisel ministril oleks vaja enda ümber professionaale, kuid neid ei ole. Professionaale ongi Eestis vähe ja neid, kel oleks teadmisi, see kõik ei huvita. Või on nad juba saanud poliitilisest tulest kõrvetada ning on harjunud kõrval seisma, suu pidama ja «oma asjadega» tegelema. Nii siis lendabki aeg-ajalt jälle mõni poliitiline pea, aga tants käib edasi.



Ka Eesti riigi praeguseks suurim saavutus seagripi alal on mitu miljonit krooni maksma läinud teavituskampaania kätepesu ja tantsimise olulisusest gripiga võitlemisel.

Tagasi üles