Eurovisiooni lauluvõistluse vaheklipid, tegijate keeles «postkaardid», jutustavad tuntud muinasjuttude kaudu lõbusaid lugusid tänasest Eestist - vaataja näeb tüüpilisi Eesti maastikke ja tüüpilist eestlase mõtlemist.
Vaheklippides näeb Euroopa mitmepalgelist Eestit
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
20. mai 2002, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
24 võistluslaule sisse juhatavat lühifilmi valmisid lauluvõistluse loomingulise juhi ja Eesti Televisiooni pearezhissööri Rene Vilbre käe all, muusika kirjutasid Glen Pilvre ja Priit Pajusaar.
Iga klipp põhineb Euroopa kultuuriruumis tuntud muinasjutul ja haakub niiviisi tänavuse Eurovisiooni finaali kontseptsiooniga «Moodne muinasjutt». Lühifilmide pikkus erineb tublisti, 37-60 sekundini, kuid see võimaldab tegijail varieerida saaterütmi.
Nagu viimastel eurolauluvõistlustel tavaks, on kõigi «postkaartide» struktuur enam- vähem sarnase ülesehitusega - peamiselt vihjab ootamatu lõpplahendus millelegi, mis omane just Eestile. Klippides kohtab vaataja tuntud Eesti sportlasi ja teisi avaliku elu tegelasi, võibolla mitte just alati sellistes rollides, nagu oleme harjunud neid nägema.
Lühifilmide tegemisel ulatasid Eesti Televisioonile abistava käe ka animafilmide tootjad A Film ja Multi Film. Eesti animafilm pole asjata maailmakuulus ja Eurovisiooni «postkaartides» pakutav kinnitab seda igati.
Lugude kontseptuaalse ühtlustamisega tegelenud meeskond - copywriterid Rene Reinumägi ja Kaido Veermäe ning rezhissöör Rene Vilbre ise - on filmidesse sisse kirjutanud ka rahvuslikku eneseirooniat. Nii et mõnegi lühiloo puänt on ehtkivirähkilik satiir eestlase jonni ja väikese rahva mõneti ootamatugi suurusehullustuse aadressil, olemata samas kordagi küüniline või õel.
«Põhiline on positiivne emotsioon,» ütles Eurovisiooni lauluvõistluse peaprodutsent Juhan Paadam, kes loodab, et klipid pakuvad toredaid üllatusi igasugusele vaatajale - ükskõik kui hästi või halvasti ta ka Maarjamaad ei tunne.
Vilbre märkis, et lühifilmide stsenaariumide avaliku konkursi kaudu jõudis saatesse neli võistlustööd, mis on aga üpris põhjalikult ümber kirjutatud. Kokku osales vaheklippide tootmises enam kui 1500 inimest, kasutati ligi 60 võttepaika õues ja ruumis, kokku kulus lühifilmide väntamiseks Vilbre sõnul paraja mängufilmi jagu aega - 40 võttepäeva.