Väike armee vastamisi diktatuuri sõjamasinaga

Soome kuulipildurite üksus rünnakul Punaarmee vastu. Foto: Corbis / Scanpix

Soomlaste võidukast Talve­sõjast möödub 70 aastat. Ajaloolane ­Olaf Mertelsmann kirjutab, et soomlaste võit tugines lisaks kõigele muule ka patriotismile ja heal õnnele.

Pärast Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salajase lisaprotokolli allakirjutamist 1939. aasta augustis algas Nõukogude Liidu naabrite jaoks ultimaatumite ja sõjaähvarduste ajajärk – olid ju Hitler ja Stalin Ida-Euroopa omavahel ära jaganud. Stalin marssis 17. septembril sisse Ida-Poolasse, samal ajal käisid läbirääkimised Balti riikidega.

Jutuajamisi Soomega alustati mõni aeg hiljem. Stalin nõudis Nõukogude Liidu ja Soome vahelise piiri nihutamist Nõukogude Liidu kasuks, väites, et nii on võimalik Leningradi paremini kaitsta, ning mitme saare rendileandmist, et rajada sinna sõjaväelisi tugipunkte. Ka Balti riikidelt nõuti Nõukogude sõjaväe tugipunktide loomist. Ent Soome lükkas Nõukogude nõudmised tagasi, sest ei arvanud, et Nõukogude Liit alustaks selle järel sõda. Kuid selles suhtes eksiti ja 30. novembril 1939 tungis Stalin Soomele kallale.

Nüüd me teame, et Stalin oleks 1939. aasta sügisel rünnanud kõiki oma naabreid, kes poleks tema pakkumistega nõustunud. Oma seljataguse oli ta kindlustanud uue liitlase – Hitleri – näol ning arvestades asjaoluga, et Prantsusmaa ja ­Suurbritannia ei võtnud läänerindel pärast Saksamaa kallaletungi Poolale midagi ette, ei olnud Stalinil ka sealtpoolt midagi karta.

Vastupidiselt Balti riikidele ütles Soome Stalinile «ei», kuid siinkohal tuleb märkida, et ka tingimused olid teised. Soome geograafiline asend võimaldas kaitset, Soome sõjavägi oli Baltikumi omadest paremini varustatud, sest Soomel oli oma väike relvatööstus, ning Mannerheimi liini näol olid olemas piirikindlustused. Seetõttu on spekulatsioonid teemal, kas Balti riigid oleksid sarnaselt Soomega võinud Stalini nõudmised tagasi lükata, alusetud, sest nad ei oleks olnud võimelised tõsiseltvõetavaks sõjaliseks vastupanuks – Soome oli seevastu suuteline rohkem kui kolm kuud vastu pidama. Lisaks on praeguseks selge, et Soomet oleks 1939. aasta sügisesel Stalini nõudmiste aktsepteerimise puhul pikemas perspektiivis tabanud Balti riikidega sarnane saatus: okupatsioon ja annekteerimine.

Stalin lasi 26. novembril lavastada piirikonflikti, mida kasutati neli päeva hiljem alanud rünnaku ettekäändena. Põhiline võitlustegevus käis Karjala maakitsusel ja Laadoga järvest põhja pool. Lisaks pommitati õhust Soome linnasid ning lõigati riik Balti laevastiku abil välismaailmast ära. Põhjas vallutas Punaarmee küll Petsamo, kuid ei saanud hakkama püstitatud eesmärkide saavutamisega.

Esialgu plaaniti sõda vaid väikese sõjalise operatsioonina Soome 250 000-pealise armee vastu ja see kavatseti mõne nädala jooksul Leningradi sõjaväepiirkonna jõududega realiseerida. Lõpptulemusena oleks tulnud terve Soome vallutada. Need plaanid läksid aga vett vedama vaatamata Nõukogude poole arvulisele ja materiaalsele ülekaalule.
Siinkohal ei ole kindlasti vaja süveneda kõigisse sõja üksikasjadesse, huvilised leiavad vastava informatsiooni kergesti igast heast raamatukogust, kuid ühele küsimusele tuleks siiski vastata – miks oli Soome suuteline end nii kaua kaitsma ja 1939. aasta detsembris isegi ajutiselt vasturünnakule asuma?

Tõenäoliselt ülehindas Nõukogude juhtkond Punaarmee tugevust ja samas alahindas Soome sõjaväge. Mannerheimi liini puudutavad andmed olid puudulikud ning Nõukogude väed ei olnud spetsiaalselt punkrivõitluseks välja õpetatud. Soome talve klimaatilised tingimused jäeti täiesti tähelepanuta, mis on tegelikult üllatav, sest Venemaa talved on ju samuti külmad ja lumerohked. Punaarmeel ei olnud isegi piisavalt sooje talveriideid, -jalatseid ega suuski ning paljud Nõukogude sõdurid ei osanud suuskadega ka midagi peale hakata. Autod ja muud masinad jäid maastikule kinni, sidevahendid ütlesid üles. Pealegi ei olnud punaarmeelasi koolitatud ümber käima miinide ja mitmesuguste lõhkekehadega, mida Soome pool intensiivselt kasutas.

Kõige nõrgemaks kohaks oli aga Punaarmee halb väljaõpe ja kompetentsete ohvitseride puudus. Suur Terror aastatel 1937–1938 tekitas märkimisväärsed lüngad ja pealekauba oli Punaarmee nagunii kasvanud tunduvalt kiiremini, kui suudeti koolitada vajalikke ohvitsere ja allohvitsere. Puudulik väljaõpe ja kindlasti ka sõdurite kehv meelestatus, vale ettevalmistus ja ebakompetentsed ohvitserid – kõik see viis Nõukogude kaotusteni, mis olenevalt autorist olid kaks või isegi kümme korda suuremad kui soomlaste poolel, kus oli umbes 25 000 langenut.

Kahtlemata oli Soome ründamine tõesti halvasti planeeritud ja ette valmistatud ning Punaarmee võitlusvõime tegelikult siiski parem, kui see Talvesõja näitel tundus. Nõukogude võitlusjõudude ilmselge läbikukkumine ja nende näilik nõrkus – isegi Soomest ei suutnud nad jagu saada – kinnitas Adolf Hitleri mõtet järgmisel võimalusel Nõukogude Liidule kallale tungida, kusjuures Saksa kindralstaap omakorda alahindas suurel määral Nõukogude armeed.

Soome poolel olid määravateks asjaoludeks kindlasti sõdurite hea sõjaline väljaõpe ning nende kõrge motivatsioon kaitsta oma isamaad agressori eest. Vägede juhatamine vabahärra  Carl Gustav Mannerheimi poolt oli kindlasti tunduvalt kompetentsem kui Nõukogude oma ja eelis oli soomlastel ka kohalike olude tundmisel. Lisaks oli Karjala maakitsusel olemas kaitseliin – Mannerheimi liin. Soome armee oli Ida-Euroopa olude kohta hästi varustatud, kuid sellele vaatamata oli puudus relvadest ja materjalidest. Soome ühiskond, mis oli pärast kodusõda lõhestunud, sai paljude kohalike ja välismaiste vaatlejate üllatuseks oma erimeelsustest üle ja seisis kindlalt oma sõjaväe taga. Stalini ellu kutsutud kommunistliku Soome vastasvalitsusel Otto Kuusineni juhtimisel puudus seevastu igasugune atraktiivsus.

Paljudes riikides seisis avalik arvamus Soome poolel. Nõukogude Liit visati Rahvasteliidust välja ja F. D. Roosevelt kuulutas välja «moraalse embargo» kaubandussuhtes Nõukogude Liiduga, kuid tõsiseltvõetavate sanktsioonideni siiski ei jõutud. Soomet aitasid välismaised relvasaadetised – eelkõige neutraal­sest Rootsist – ja välismaised vabatahtlikud – jälle peamiselt rootslased, kes teenisid Soome sõjaväes – ning Ameerikast pärit laenud.

Suurbritannia ja Prantsusmaa ametlikult konflikti ei sekkunud. Peeti küll läbirääkimisi ja jagati ka lubadusi, kuid britid ja prantslased mõtlesid siiski pigem Põhja-Rootsi maagikaevandustele kui Soome reaalsele abistamisele. Lõppude lõpuks oli Euroopa äraootaval seisukohal ja eesmärgiks ei olnud Nõukogude agressorit tagasi hoida. See seletab ka hilisemat Saksa-Soome liitu 1941. aastal.

Detsembri lõpuks sai Stalinil ebaedust küllalt ja Karjala maakitsuse väeosad reorganiseeriti. Nüüd sai selgeks, et tegu pole enam kohaliku konfliktiga, mida oleks olnud võimalik lahendada, vaid Leningradi üksustega. 1940. aasta jaanuaris sai Nõukogude vägede uueks ülemjuhatajaks looderindel Semjon Timošenko. Väeosasid kavatseti paremini ette valmistada, et seejärel arvulise ülekaalu ja kahuritule kaasabil Mannerheimi liinist läbi murda. Jaanuari keskel võeti Soome tugipunktid pideva kahuritule alla, veebruaris asus pealetungile maavägi. Lõpuks suudeti Mannerheimi liin ületada ja rünnata Viiburit, kuid Soome armee ei olnud hävitatud.

Alates 1940. aasta jaanuarist olid Nõukogude ja Soome võimukandjad omavahel ühenduses, Kuusineni vastasvalitsusel lasti kukkuda ja veebruari lõpuks oli olukord muutunud järjest lootusetumaks. Seetõttu saabus Soome delegatsioon märtsis Moskvasse läbirääkimistele. Nõukogude Liidu nõudmised olid vahepeal veelgi suurenenud. Kuid kuna rinne ähvardas kokku variseda, kirjutati 13. märtsil Moskvas lepingule alla ja sõda lõppes.
Soome kaotas suured alad ennekõike Karjalas, rohkem kui 400 000 soomlast, mis on umbes 11 protsenti elanikkonnast, kaotas oma kodumaa ja oli sunnitud põgenema. Umbes kümnendik põllumajanduslikust tarbemaast ja tööstusest läks Nõukogude Liidu kätte.

Mitmed saared renditi välja Nõukogude mereväele. Kuna elanikkonda ei olnud sõjalisest olukorrast täpselt teavitatud, mõjusid rahutingimused šokina. Tol hetkel ei võinud soomlased veel teada, et neil läks tegelikult hästi. Stalin mattis vähemalt esialgu Soome annekteerimise plaani maha. Järgmisena seisid tema nimekirjas Balti riigid.

Miks Stalin loobus 1940. aastal ja siis uuesti 1944.–1945. aastal Soome okupeerimisest ja annekteerimisest? Esiteks oli Soome Stalini jaoks strateegiliselt vähem tähtis kui näiteks Balti riigid ja Poola. Teiseks aktsepteeris Nõukogude pool Soome sõltumatust. Kolmandaks osutus Soome kõvaks pähkliks. Neljandaks tuli Soome poliitika Stalinile piisavalt vastu.

Pikemas perspektiivis jäid vaid kaks Ida- ja Kesk-Euroopa riiki sovetiseerimisest puutumata – Soome ja Austria. Talvesõda ei pannud alust mitte ainult Soome ühiskonna liitmisele, vaid oli ka üks Soome riikluse jätkumise põhjuseid. Tagantjärele teame sedagi, et Soomel oli Talvesõjas palju õnne ning Nõukogude poole parema ettevalmistuse korral oleks Soome konfliktis kiiresti ja kindlalt kaotajaks jäänud.

Talvesõjal on aga Euroopa ajaloos veel üks teine tähendus ning seda tuuakse meelsasti esile kui demokraatliku riigivormi ülimuslikkuse tõestust. Terves Ida- ja Kesk-Euroopas oli 1930. aastate teiseks pooleks alles jäänud veel vaid kaks demokraatiat. Tšehhoslovakkia jätsid Prantsusmaa ja Suurbritannia lõpuks Hitleri meelevalda, aga Soome pidas vastu kahele sõjale ülekaaluka vastasega ja elas lõppude lõpuks kõigist piirkonna autoritaarsetest režiimidest ja diktatuuridest kauem. Ühe demokraatia väike, aga tulemuslik armee seisis edukalt vastu kõrgrelvastatud Nõukogude diktatuuri sõjamasinale.       
 -------------------------------------------------

Talvesõda (30.11.1939 – 13.03.1940)