Mida peaks tegema täiskasvanu, kes näeb pealt koolikiusamist või avastab laste omavahelisest suhtlusest vihjeid koletu vägivallateo kavandamisele? Psühholoogid kinnitavad, et ükskõiksus on sellisel puhul kõige suurem viga.
Psühholoogid: täsikasvanu ei tohi laste vägivalla suhtes ükskõikne olla
28. november 2009, 09:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeval, mil internetti postitati ähvardus tulistamise kavandamisest Tartu kommertsgümnaasiumis, nägi üks lapsevanem sama kooli territooriumil pealt olukorda, mis tundus koolikiusamisena. Poistekamp oli ühe lapse ette võtnud ning piiras tema liikumisvabadust – nii võiks kõlada olukorra kõige neutraalsem kirjeldus.
Lapsevanem kaalus tõsiselt, kas astuda võõra lapse kaitseks välja või ei. Lõpuks otsustas ta mitte reageerida. Võib-olla on tegu kõigest mänguga, millest täiskasvanud ei peagi aru saama?
Järgmisel päeval, mil õppetöö Tartu kommertsgümnaasiumis oli ähvarduse tõttu katkestatud, painas lapsevanemat küsimus, kas mittesekkumine oli ikka õige otsus. Võib-olla sünnivad laste koletud teod just seetõttu, et täiskasvanud eelistavad probleemidest mööda vaadata ajal, mil need on veel lahendatavad?
Lapsevanem pöördus oma küsimusega Postimehe poole ning meie palusime sellele vastata kahel oma ala asjatundjal.
«Ma arvan, et peaks sekkuma ja juhtima kiusajate tähelepanu sellele, et niisugune käitumine ei ole sobiv,» lausus Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku lastepsühhiaatria spetsialist Jüri Liivamägi. «Kui sellised asjad jäävad karistamata või vähemalt tähelepanu neile jääb juhtimata, julgustab see neid, kes halvasti käituvad. Keegi nagunii ju tähelepanu ei pööra, teen mis tahan. Karistust ju ei järgne. Tekib kõikelubatavuse tunne. Kui tahan, lasen õhupüssist kassi või tuvi, kui tahan, võin ka mõnda last lasta.»
Eesti Koolipsühholoogide Ühingu esinaine Kadri Järv-Mändoja leidis: «Mina olen ikka sekkunud. Siis tuleb välja, kas see oli nali või mitte. Täiskasvanu peab usaldama oma sisetunnet ja olema tähelepanelik. Kiusatav võib olla naerul näoga, ütlebki, et me lihtsalt mängisime. Tegelikult aga ta teeb vaid head nägu. Sest ta ei saa ju teha nägu, et kannatab.»
Samamoodi lasub täiskasvanul tegutsemiskohustus, kui ta näeb märke vägivallateo planeerimisest – olgu internetisissekannete näol või laste omavahelises vestluses. Kui täiskasvanu last tunneb, tuleb temaga kõneleda ning olukorra tõsidust hinnata. Kuid näiteks tundmatu lapse ähvardavast internetipostitusest tuleb informeerida politseid.
«Arvan, et ka neil, kes niisugusel teemal nalja teevad, on selleks mingi põhjus,» nentis Järv-Mändoja. «See võib olla appikarje.»