Põllküla igipõline raudteevaht Õie Laanus mäletab tänaseni, mismoodi lehkab põlenud inimliha. Enne kui juudid tuleriidale heitsid, astusid nad mööda raudteed Õie köögiakna alt mööda. Nagu alati.
Mets peidab Põllküla haudu kui kohutavat saladust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikul pikas rivis kusagile Laoküla kanti, õhtul sama teed mööda lonkides laagrisse tagasi. «Tollal oli kergem raudteed mööda astuda,» naeratab Õie süüdlaslikult. «Killustik oli peenem.»
Oma viimasel õhtul olid juudid Õie majast möödudes kuidagi longuspäi. «Võibolla nad teadsid, mis neid ees ootab,» oletab Õie. «Järgmisel päeval oli õu imalat lihakärsahaisu täis,» mäletab Õie. «Jube. Ema pesi sel päeval pesu. Ja lihakärsahais jäi pesule külge.»
Naabri Maie teab rääkida, et laibad olid veel kasarmutest koristamata ja tuleriidad tossasid, kui juba tuldi hobustega Vihterpalust. «Mille poolest see eestlane nii eriline ikka on,» vaatab Maie mulle pikalt otsa. «Ikka nodi järele. Seal oli igasugust kraami, saapaid ja suhkrut.» Läinud ka Maie ämm. «Aga ehmatas kõike seda nähes nii ära, ainult ühed saapad jõudis võtta.»
Vene ajal kihutasid Maie koduõuest tankid läbi. «Ikka kümnekaupa, läbi metsa Laokülla ja sealt Madise all otse merre.»
Kaks laagrit ümber kodu
Saatuse tahtel möödus Õie lapsepõlv kahe koonduslaagri naabruses. Pere elas Põllküla raudtee ülesõidukohal asuvas tillukeses majakeses. Mõlemad, nii Põllküla kui ka Klooga laager asusid Õie kodumajast maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel. Põllküla loodes, Klooga kirdes.
Põllküla oli Kloogaga võrreldes suur laager. Kui Punaarmee 117. laskurkorpus 23. septembril 1944 selle väravasse jõudis, oli Põllkülas üle 4000 vangi. Kloogal oli 26. juunist pärit viimase loenduse järgi vaid 2330 vangi.
Õhtul, kui hämaraks hakkas minema, võttis Õie isa lambi ja lipud, torkas suure seatapupussi kirsasaapasse ja läks raudteed valvama. Õie isa vastutas selle eest, et keegi Laoküla ja Niitvälja vahelist strateegiliselt tähtsat raudteed ära ei lõhuks.
«Igal hommikul istusime emaga köögilaua taga ja mõtlesime, kas isa ikka tuleb koju või on kusagil ära tapetud,» mäletab Õie. «Mida sa seatapunoaga ikka peale hakkad.»
Nimetud hauad välul
Surmaga puutus neiu kokku ammuilma enne seda päeva, kui põlenud juutide liha hais igaveseks talle mällu sööbis. «Laipu veeti kelguga meie köögiakna alt mööda,» jutustab Õie. «Ihualasti, ainult riidest sussid olid jalas. Meie akna all viskas tuul miskipärast teki pealt ära.»
Õie sõnul hoiti Põllküla koonduslaagri vange pooleldi näljas. «Ja peksti. Siiski pääses osa neist kuidagi küla vahele toitu manguma. Kes andis kartulit, kes pekki. Ema andis kartulit, aastaid hiljem tulid tänama, tänu teie kartulitele jäime ellu.»
Omaksed, kes tulid pakki tooma, ööbisid tihti Õie kodu lakas.
Teisel pool raudteed asuvad kunagise Tugede talu maad. «Põllküla suurimal talul oli tervelt nelikümmend hektarit,» seletab Õie. «Naabri Maiel on ainult kolmkümmend viis.»
Põllküla raudteeülesõidukohalt lookleb saare ja sarapuude varjus vaevumärgatav tee Tugede talu saeveski poole. Saeveskit pole enam ammuilma, samamoodi nagu ka talu. Selle asemel võtab sadakonna meetri kaugusel tulija vastu kollane plekist tahvel. Nagu kurva kuju rüütel seisab ta lombakana sarapuude varjus.
Pika uurimise järel õnnestub mul viisnurkade ja mahakoorunud värvilatakate vahelt välja lugeda, et kusagil siin asus 1942. aasta suvest 1944. aastani Põllküla koonduslaager. Ja et koonduslaagri asukateks olid valdavalt soome ja eesti soost naised, lapsed ning raugad.
Läheduses avaneval lagendikul seisab tagasihoidlik hall põllukivi, peal kiri: «Siia ja mujale Põllküla lähedusse on maetud üle 800 Nõukogude kodaniku, kes hukkusid fashistliku okupatsiooni aastail hitlerlaste poolt rajatud laagris.»
«Olin karjas, jooksin saekaatri august läbi, vaatan, risti all lamab laip,» meenutab Õie. «Tulin kisaga koju, ema-ema, surnu on augus!»
Surnuid oli ümbruskonnas massiliselt. «Maa on meie kandis raske,» seletab ta. «Sügavale seepärast ei kaeva. Natuke kruusa peale ja siis järgmine laip otsa,» kirjeldab ta matmist Põllküla moodi. «Kui hiljem hakati kruusa võtma, tulid pealuud ja säärekondid välja.»
Omal ajal ei kadestanud Õie ühte plikatirtsu, kes neli kuud ühtejärge haudu pidi kaevama. Mõni aasta tagasi oli keegi naine Õie aknale koputanud ja öelnud «mina see olingi». «Küllap siis oli,» kehitab Õie õlgu.
«Omal ajal olid haudadel väikesed puust ristid,» mäletab Õie. «Aga vene poisid panid neile tule otsa.» Uuemal ajal on keegi tõbras andnud haavlituld ka plekist mälestustahvlile.
Koonduslaager vaeslastele?
Põllküla koonduslaagri tuhatkonnast ohvrist on nimeline haud vaid neljal - Maria Maksimoval, Anna Kiiskil, Maria Sikiel ja Tartu mehel Arthur Põkkil. Leningradi oblasti Volosova rajooni Finski Golubovitsa külas 1876. aastal sündinud Maksimova suri 1943. aastal 67-aastaselt. Kiiski ja Sikie maeti 45selt, Põkk 51selt. «Põkk oli Põllküla laagri vangidest ainus, kes orkestri saatel hauda lasti,» seletab Õie. «Aga siis oli juba 1945. aasta veebruar.»
Põllküla koonduslaager on läbi aegade olnud Kloogaga võrreldes vaese sugulase rollis. Otsustage ise. Kloogale püstitati esimene mälestusmärk juba 1951. aastal, Põllkülla alles 1967. aastal. Kloogal kerkis uhke memoriaal, Põllkülas lepiti tagasihoidliku halli põllukiviga.
Kloogal asfalteeriti maanteelt memoriaalini viiv paarikilomeetrine metsatee ja varustati korraliku viidaga. Põllkülas pole kellelegi tulnud mõttesse kõigest sadakonna meetri pikkune metsatee asfaldiga katta. Rääkimata siis maantee serva viida paigutamisest.
Tuhatkond ingerisoomlase ja eestlase hauda on Põllkülas peidetud nagu kohutav saladus raudteeäärse metsa vilusse. Sinna minnes tuleb väga täpselt kohta teada.
Kuid vähe sellest. 1994. aastal kerkis Kloogale veel teinegi uhke mälestusmärk - suur ja graniidist. Selleks, et temani jõuda, tuleb astuda tükk aega mööda krudisevat kruusa. See muudab iga inimese sammu mõtlikuks. Kiri Klooga mõlemal mälestusmärgil rõhutab, et siin puhkab umbes 2000 juuti.
Kelle mälestust peaks rohkem austama, olen ma viimastel päevadel Klooga ümbruses puhkavate juutide, ingerisoomlaste ja eestlaste ühishaudu külastades mõelnud.
Kas tõesti on mõned meie seast ka pärast surma võrdsemad. Kas tõesti on kellegi valu valusam.
Kas mälestus kellegi kannatustest peaks olema eredam teistest vägivalla ohvritest?
Vägivallal pole ju mingit õigustust. Sest igaühel meist on ju kõigest üksainus elu.