Kaksikõdedel on kahju Treffneri majast lahkuda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tuul (rohelise särgiga) on kindel, et hakkab Tartu ülikoolis tudeerima bioloogiat, Pihel (hallis) alles valib õigusteaduse, inglise ja eesti keele vahel Täna paneb Pihel Sarv (18) selga piduliku rohelise kleidi ja Tuul Sarv (18) piduliku sinise. Kell 12 algaval aktusel saavad kaksikõed koolilõputunnistused, kus kummalgi on kaks nelja: informaatika ja saksa keel, ning ühtmoodi hõbedakarva medalid.

Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi (HTG) lõpetamine viib seni koolis pinki poolitanud ja kodus koos õppinud õed küll samasse ülikooli, kuid eri teaduskondadesse. See on esimene suurem ristmik õdede haridusteel.

Lasteaiast kooli minekut ei pannud õed õieti tähelegi - nende esimene klassituba asus aiaga samas majas. Pärast tunde võis koolilaps nooremate juurde mängima minna.

Õdede aabitsa-aastaks oli 1990 ja kodumaaks Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Järgmisel aastal olid aga juba hoopis teised lood.

Pihla ja Tuule koolitee ei viinud enam lasteaeda, teisest klassist alates tassisid nad õpikud-pinalid kooli, mida täna nimetatakse Mart Reiniku Gümnaasiumiks. Pärast üheksandat klassi oli kaksikutel peas üks mõte - Treffner.

«Kõigepealt proovisime pääseda humanitaarklassi, siis loodusklassi,» meenutavad tüdrukud.

Sugulased soovitasid valida hoopis reaalkallakuga klassi. Looduse tahte vastu ei saanud.

1999. aasta sügis. Vähem kui aasta varem kuulis Soome koolitusele sõitnud HTG toonane direktor Helmer Jõgi telefonis Tartu abilinnapea Hannes Astoki sõnu: «Tere! Kuule, seisan praegu siin Treffneri sisehoovis ja vaatan, kuidas maja põleb...»

Pihla ja Tuult ootasid klassiruumid anatoomikumis, niinimetatud EPA klubis ja Tartu raekojas. Viimases toimusid ajalootunnid.

«Väga teemakohane paik,» kommenteerivad õekesed.

Tänaseks on Treffner jälle oma Munga tänava hoones. Ja sellest majast on õdedel kahju lahkuda.

«Maja on ilus, oleme sellega ära harjunud,» ütlevad nad.

Üleüldse ei hoia õed HTG kiites sõnu kokku: õppekeskkond on hea; igaüks saab olla selline nagu tahab; «väikseid» pole jalus, seepärast käituvad kõik täiskasvanulikumalt jne.

«Eelülikool,» leiavad nad viimaks sobiva väljendi.

Viimane pool aastat enne päris-ülikooli astumist oli raske aeg. Tuul ja Pihel valisid kõik viis eksamit riigieksamid. Üks läbi, kolme päeva pärast jälle.

Eksamitulemusi vaadates on õed veendunud, et ülikooli uksed on nende ees avali.

Tuul läheb tudeerima bioloogiat. Sest see huvitab ja on praktiline. Tuul tahab loodust tunda! «Ajalooga pole tulevikus midagi peale hakata,» leiab neiu.

Bioloogia-geograafia teaduskonda sihivad ülikoolis umbes pooled Tuule klassikaaslased.

«Mina olen rohkem humanitaar,» ütleb Pihel, kes valis üheks riigieksamiks bioloogia asemel just nimelt ajaloo. Pihel loodab jaanipäeva paiku otsustada, kas hakata õppima õigusteadust, inglise või eesti keelt.

«Mina tahan, et ta läheks juurat õppima,» räägib Tuul. Põhjendus: kui erialane «põhi» all, küll jõuab siis ka näiteks tõlgi tööks vajalikke teadmisi ammutada.

Ülikool, selle korraldus ja võimalused pole Tuulele ja Pihlale tundmatu maa.

«Meile on loomulik, et pärast gümnaasiumi tuleb minna ülikooli,» ütlevad õed.

Enne ülikooli on aga suvi, mil peaks puhkama, reisima ja ehk ka pisut tööd tegema. Enne koolilapse mõistes «suve» tuleb aga minna veel aktusele, mis algab täna kell 12.

«Kole vara on aktus!» ütlevad õed.

Loomulikult peab ennast pidulikuks sättima. Juuksuris üksi võib minna kaks-kolm tundi.

«Oleks pidanud eri juuksurid võtma,» nendivad õed.

Rainer Kerge
uudised@postimees.ee

    Tagasi üles