Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhanded väikesesse linnuparadiisi Osmussaarele saabuvad huvireisijad jätavad vedelema nii palju rämpsu, et niigi tonnide kaupa Vene sõjaväest maha jäänud rauakolu oma turjal kandev väikesaar on muutumas linnataguseks prügilaks. Juhtkiri: Saared ohus
Loode-Eesti viimane maakild vastu avamerd, Noarootsi valda kuuluv Osmussaar, oli Teise maailmasõja ajast kuni Vene sõjaväelaste lahkumiseni külastajatele suletud. Viimastel aastatel on üksiku tuulise saare kaardilt leidnud nii eesti kui ka välisturistid, keda sõidutavad Dirhami sadamast saarele kolm laeva.
Veel mõne aasta eest asustasid umbes 5 km2 suurust saart vaid merelinnud, nii et Silma looduskaitseala võis soovitada seda reisihuvilistele kui omaette olemise paika. Nüüd kohtab saare peaaegu iga kadaka ja künka taga inimesi.
Mullu oktoobrist on saarel ka püsielanikud: Aili ja Uno Bergström kasvatavad seal islandi tõugu lambaid, et saart kinnikasvamisest päästa.
Looduskaitse küsiks raha
Jaanipäevast on saareelanike ja Silma looduskaitseala töötajate meelerahu kadunud. Nad kurtsid Postimehele, et jaaniööl laamendas Osmussaarel huligaanide kamp, kes lõhkus piirivalvele kuuluvate hoonete aknaid ja pööras segi kõik ruumid, kuhu sisse sai. Jäljed viitasid vägevale peole.
Silma looduskaitseala administratsiooni direktor Tiit Randla avaldas seepeale ajalehes Lääne Elu pahameelt ja soovitas kehtestada saarekülastajaile kautsjoni. «See on alles idee tasemel,» nentis Randla. «Kautsjon eeldab ju ka järelevalvet ja selle korraldamine on üsna keeruline.»
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Hanno Zingel nentis, et väike summa küll distsiplineeriks saare külastajaid, ent looduskaitsealadel pole seaduste järgi õigust kautsjonit kehtestada.
Saar peab valmistuma
Praegu näeb Zingel lahendust koostöös kohaliku omavalitsusega ja paneb lootusi sellele, et saarel hakkab toimima naabrivalve. Skandinaavias on Zingeli teada saari, kus kautsjoni praktiseeritakse.
«Oleme seda teemat arutanud, sest midagi tuleb ette võtta, et teadlikkust tõsta,» ütles Noarootsi vallavanem Ülo Kalm. «Teeme tööd selle nimel, et külalisel oleks saarel hubane ja mugav.»
Kalm lisas, et eelkõige tuleb saar turistide vastuvõtuks ette valmistada. Koostöös Bergströmide perega rajab vald saarele telkimisplatse ja püüab lahendada prügiprobleemi. Teist aastat järjest korraldab Osmussaarel talguid Eesti Looduse Fond.
Randla näeb oma vaimusilmas kämpinguid ja väikest hotelli, mis majutaks kehvema ilmaga saarele lõksu jäänud inimesi.
Saastaga võitlevad teisedki väikesaared
Vähem kui 200 elanikuga Vormsi valla eelarvest läheb igal aastal prügimajandusele 40 000 krooni.
«Kohalikud seda ei tooda, meie inimesed plastmassist pudelitega vett ei ostagi,» märkis Eesti Saarte Kogu esimees, Vormsi vallavanem Ants Varblane. «Väikesaarel pole võimalik prügimäge teha.»
Varblase meelest oleks lahendus, kui firmat, mis massturismi arendab, saaks sundida kohaliku omavalitsusega oma tegemisi kooskõlastama.
«Saarel tehakse üles lõke, juuakse viina ja pärast lüüakse samas pudelid puruks,» kirjeldas Pakri ühingu esindaja Ain Sarv olukorda Paldiski rahva ühes väljasõidukohas.
Pakrilaste soov on, et saared jääksid tervenisti loodusturismi alaks. «Siis peaks korraldama ikka loodus-, mitte läbuturismi,» selgitas Sarv.
Poole tuhande püsiasukaga Kihnu saarelt käib suvel läbi 20 000 inimest, kes jätavad endast maha tonnide kaupa prügi.
Vallavanem Argo Lilles tunnistas, et viimastel aastatel on olukord siiski paranenud: prügi satub enamasti prügikasti, mitte metsa alla nagu varem.
Kaire Korpe
kaire.korpe@postimees.ee