Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna loomaaias ei käi külastajad enam uudistamas ainult loomi ja linde, vaid ka puid, põõsaid ja õiteilus lilli. Kolme suvega on siin koha leidnud 470 liiki ja sorti puid, põõsaid ja püsikuid, ühesuvelilli ei jõua keegi lugedagi. Loomaaed on nagu suur lilleaed. Haljastusteenistuse juhi Hannes Maripuu tulek loomaaeda tööle sai alguse – loomaarmastusest. «Oma ahvist olin mõelnud sellest ajast, kui lugesin lapsena Pipi Pikksukast, kes kandis pärdikut õlal,» tunnistab Hannes Maripuu.
Mees ostiski zoopoest kolm väikest ahvi, ehitas Quasimodole, Esmeraldale ja Juliale puurid ning kasvatas neid mitu aastat kodus. Kuni mõistis, et nende loomade koht ei ole seal, ja tõi ahvid loomaaeda. See käik viis aastat tagasi oli esimene kord, kui ta üldse loomaaeda sattus. Räpinas aednikuks õppinud Maripuu leidis töötajatega ühise jutusoone ja jäi meelde. Kui loomaaed otsustas rajada haljastusteenistuse, kutsus direktor Mati Kaal ta välja ja küsis, mida ta siin ette võtaks. Siis läks lahti.
Lopsakas troopikamaja
Haljastusteenistuses istutab, rohib, niidab, paljundab, väetab ja kastab seitseteist inimest. Aednike esimene suur töö oli nagu tühja korteri sisustamine – äsjavalminud troopikamaja tuli istutada täis taimi. Polnud raha, aega ega kõiki vajalikke istikuidki järgimaks stiilipuhtust, et krokodillide või kilpkonnade ümber oleksid ainult need taimed, mis looduseski. Muidugi toodi ka palme ja muid lõunamaiseid isendeid, ent peamine siht oli tekitada troopikatunne. Lahkelt jagas loomaaiale kasvumaterjali Tallinna botaanikaaed. Kõik mulda pandud taimed on kasvanud imelopsakaks. Eelmisel aastal neljakümnesentimeetrisest alokaatsiast on saanud kahemeetrine hiiglane, kodus pidamiseks veidi kapriisne maranta sirutab end siin ahnelt mööda kasvupinnast. Kalasabapalm, millel näis sirutamisruumi olevat küllaga, jõudis kiiresti vastu klaaslage ja tal tuli latv kärpida. Võibolla meeldib taimedele see vihmametsamuusika, mis valjuhäälditest päev otsa kostub, nii et ka taimedel on tunne, et nad ongi troopikas. Haruldasemate taimede kasvatamiseks saavad haljastajad siiani head nõu botaanikaaiast. «Me ajame botaanikaaiaga sama asja, tahame inimestele pakkuda ilu ja sisustada meeldivalt nende aega,» sõnas Maripuu. «Meie kogusid ei saa võrrelda suuruselt ega paigutuselt. Botaanikaias on taimegrupid süsteemselt, loomaaias on aga liigiti paigutatud ainult loomad-linnud. Taimed ei ole meil teaduslikult seatud, nad on rohkem silmarõõmuks, keskkonna pärast.»
Taimed on ka toiduks
Värvirõõmsad lillepeenrad võtavad külastajaid vastu juba loomaaia peasissekäigu juures. Omatehtud puust lillekastidega on aednikud muutnud sõbralikumaks kõikvõimalikud betoonpiirded ja jalutusrajad. Vähehaaval istutatakse täis loomapuuride ja piirdeaedade vahele jäävad maatükid. India gauri, hiiglasliku sarvekandja piirde juures vohavad apelsinikarva kõrvitsad, millega hakkavad sügisel maiustama paljud loomad, eelkõige elevandid. Oma aia juurest saab gaur napsata kannalehti. Veidi eemale jääb üheksavägine, mis meenutab õitsele läinud samethalli köit. «Kas see on üheksavägilane?» imestab üks proua, kelle aias kasvavat sama sorti taim. «Aga palju väiksem.» Maripuu mainib, et eks neil ole kasutada ka eksootilisemat väetist. Seda «toodavad» mitut liiki hobused, aga ka ninasarvikusõnnik minevat asja ette. Ohtralt imestushüüdeid kutsuvad esile suured potid ingeltrompetitega, mille käsivarrepikkused kellukjad õied näevad kaugelt välja nagu hästivormitud kitš. Aga ei, siin aias on kõik päris. Ka korea nulg, sinised käbid nagu jõuluküünlad kikkis ülespidi. Ja luigetiigi saar, mis meenutab aastase töö järel Manilaidu. Mereäärne kliima on nii pehme, et riskiti kasvama panna ka maailma suurim puu, Ameerika mandrilt pärit mammutipuu ehk sekvaia. Kaheaastane taim on praegu vaid väikese kuusepuu mõõtu. Kui algul seemned ja taimed osteti või saadi kingituseks, siis nüüd on aednikud sattunud hasarti ja tegelevad aasta otsa ka ise paljundustööga. Pole võimatu, et kunagi hakkab loomaaias olema uhke lillekauplus. Esialgu on ülejäävat istutusmaterjali niisama jagatud. Eelmisel aastal pandi värava juurde kuus kasti tulbisibulatega ja juurde silt «Tasuta». Õhtuks olid kastid tühjad.
Šimpans hindab maitsetaimi
Kõigile loomaaia asukatele proovitakse nende elamine-olemine teha kodusemaks sobivate taimedega. See on ka külastajaile meeldivam, kui ta näeb loomi jalutamas mitte betoonpõrandal, vaid muruplatsil või aasal. Isane šimpans Pino on keskpäeval laisk ja viitsib ainult haigutada ning kirpe taga ajada. Kui ta koos kahe kaasaga alles uue jalutuskohaga harjus, käis ja nuusutas ta iga päev, mis taimed tema valduses kasvavad. Tänavu kevadel oli Hannes Maripuu koos teiste loomaaedade peaaednikega nõupidamisel Prantsusmaal, kus jagati lisateadmisi just ahvide meelistaimedest. Pärast seda sai Pino perekond oma õue maitsetaimi. Talle meeldivad näiteks pune ja münt ja küüslauk, mis toimivad looduslike ravimitena.
Aednike töömaa loomaaias
• Loomaaia kogupindala on 88,5 ha • Aedikuid ja puure on 16 ha • Metsamaad on 21 ja teid 5,5 ha • Loomaaias on 470 liiki ja sorti puid, põõsaid ja püsikuid • Taimedele, mullale ja väetisele kulutati eelmisel aastal 175 200 krooni ehk 0,5% eelarvest