Ohtlikud riigid sunnivad rollinguid magadeski üht silma lahti hoidma

Mööda maailma tiirutavad vee­revad eestlased on jõudnud neisse Euroopa riikidesse, kus maastikuautod saavad esimest korda tunda auklikke mägiteid ja rännumehed peavad varaste kar­tuses magama, üks silm lah­ti.Joonis: Rolling Estonians jõudis Kreekasse

Projekti Rolling Estonians algusest on möödunud 45 päeva, mille jooksul on Raido Rüütel ja Tiit Pruuli läbinud 17 riiki ja umbes 17 000 kilomeetrit. Tänaseks on seljataha jäänud turvalised Euroopa riigid nagu Soome, Norra, Taani ja Saksamaa, kuid reisimehed on omandanud esimesed kogemused ka vähemturvalistes riikides nagu Albaania ja Makedoonia. Esimesed hirmutavad läbielamised tuli reisiseltskonnal vastu võtta Albaania mägiteedel, kus esmalt saadi autokummi nael, seejärel eksiti ettenähtud teelt ning lõpuks põgeneti röövimiskartuses kohalike albaania talupoegade eest. Ebaõnneks Tiit Pruuli neid seiklusi nimetama siiski ei kii­rusta. Pigem kalduvad reisime­hed arvama, et reis Albaaniast läbi sõites läks üle ootuste häs­ti. «Plaanisime Albaania läbida jutiga, kuid pidime siiski ööbima Albaania–Kreeka piiril,» rääkis Pruuli.

Kohalike suur huvi

Mõned tunnid enne piirile jõudmist olid mehed teelt eksinud ning otsustasid kohalikelt teed küsida, kuid lisaks õige suuna kättejuhatamisele tundsid kohalikud Pruuli sõ­nul liigagi haiglast huvi reisiseltskonna autode ja varustuse vastu. «Raido Rüütel ja Toonart Rääsk võtsid vanade rallimeestena tempo üles ja nii me seal mägiteedel põgeneda proovisime. Tempo oli piisav ning tundub, et meile järele ei jõutud,» kirjeldas Pruuli esimesi märkimisväärseid seiklusi maailmarändurite teekonnal. Tegelikult soovitas juba Bulgaaria pealinna Sofia linnapea Stefan Sofianski, kuuldes rännumeeste Makedoonia ja Albaania plaane, marsruuti muu­ta ning mõnd teist teed pidi Türki minna, kuid Pruuli sõnul ei tulnud neil kordagi kahetseda, et nad tee läbi Makedoonia valisid.

Kreekas meenub Bulgaaria

Eile olid pooltõbine Rüütel ja rõõmsameelne Pruuli juba kolmandat päeva Kreekas, kus Rüütel jäi mandrile ja proovis Parga linnas end natuke ravitseda. Pruuli kasutas juhust ning sõitis koos Raivo E. Tamme, Aivar Urmi ja Toonart Rääskiga Kor­fu saarele, kus Gerald Mal­colm Durrell kirjutas 1930. aastatel raamatu «Minu pere ja muud loomad». Kuigi mehed on Kreekaga ülimalt rahul ning kiidavad kohapealset kööki ja sooja ilma, mis kohati on küll põrguliku palavusega (39 kraadi), on rännumeestel eredalt meeles viimane õhtu Bulgaaria piiril Beljevo külas, kus elab seitse inimest. Pruuli sõnul muutis õhtu mäletamisväärseks ääretu sõbralikkus ja külalislahkus. «Nemad pakkusid meile viinamarjapuskarit, meie omakorda eestimaist borši ja nii see õhtu seal sujus,» kirjeldas Pruuli. Tänaseks pole maailmarän­durid kuidagi suutnud ära unus­ta­da Rumeenia ja Bulgaaria odavaid veine ja alla neljakroonist õlut. Oma lähiaja plaanidest pi­­­­­­­das Pruuli olulisemaks teekon­da Istanbuli, kus ollakse 13. au­gustil.