R, 9.06.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Iiri tants sai hoo seebiselt lauaplaadilt

Facebook Twitter
Comments

«Riverdance’i» juured on iirlaste põnevas mütoloogias ja ülekohtuses ajaloos.

Loetud päevade pärast kuuleb Eestis jälle enneolematult väledat kontsaklõbinat. Iiri tantsushow «Riverdance» tuleb, esineb ning tuiskab edasi. Aastal 1995 koreograaf Michael Flatley poolt loodud tantsuetendus on jätkuvalt kõikjal oodatud - hoolimata sellest, et artistid on tänaseks andnud enam kui 5000 kontserti rohkem kui 20 riigi 13 miljonile vaatajale.

Kus peituvad ülimenuka show’ alged? Eks ikka Iirimaa ajaloos ja põnevas mütoloogias. Just sealt, oma juurte lähedalt, kaevas Flatley välja süþee ja sammud, kohendas neid ning lisas oma maitse järgi peibutavaid stiilielemente.

See pole aga ainus põhjus, miks ei saa tõmmata võrdusmärki «Riverdance’i» ja iiri tantsu vahele. Flatley kuulus show tutvustab vaid üht iiri tantsu vormi - nagu ka tema teine etendus, mullu sügisel Tallinna väisanud «Lord of the Dance». Milline on aga ehtne iiri tants?

Tünni tipus võistu tantsimas. Tähelepanekuid muusika ja kirjanduse õitsengu kohta Iirimaal on teada juba 5. sajandist, selle tillukese saareriigi kuldseks ajastuks nimetatud perioodist.

Iseäranis armastasid elavaloomulised iirlased pühenduda tantsule, kuigi 12. sajandil püüdsid teispool väina pesitsevad inglased rea seadustega nii iiri tantsu kui teisi kultuurivaldkondi keelu alla panna. Hiljem üritasid tantsijatele jalga taha panna ka kohalikud kirikuisad, väites, et tants põhjustab meeletusi ja toob õnnetust.

Kõige enam mõjutasid iiri tantsutraditsioone 18. sajandi keskpaigast alguse saanud tantsuõpetajate rännakud. Samme meisterlikult valdavad tantsijad käisid külast külla, jäid umbes kuueks nädalaks ühte asulasse paigale ning õpetasid kohalikele elanikele lihtsamaid liigutusi.

Algus oli raske ning tihti tuli õpilastele jala külge nöör siduda, et nood paremat jalga vasakust eristada suudaksid. Lisaks andsid tantsuõpetajad juhatust ka käitumise ja vehklemise osas ning asutasid Kerry, Corki ja Limericki maakondades esimesed tantsukoolid.

Peatselt hakkasid õpetajad erinevate festivalide raames võistlusi korraldama ja üksteiselt tantsuoskustes mõõtu võtma - võitjaks pärjati see, kelle jalad oskasid kõige enam erinevaid samme klõbistada.

Sündmused, mida eriti kärsitult oodati, olid pärast pühapäevaseid jumalateenistusi toimuvad koogitantsud, kus parim esineja sai auhinnaks magusa koogi. Tantsuoskuste testi hulka kuulusid ka tantsimine kummulikeeratud tünni otsas ja libedaks seebitatud lauaplaadil.

20. sajandi jooksul on iiri tants suuresti arenenud nii kostüümide, stiilide kui tehnika osas, esinemislavade suurendamine tõi kaasa ulatuslikumad tantsujoonised ja lennukamad liigutused.

Tantsukoole asutati mitte ainult Iirimaal, vaid ka paljudes teistes riikides, sh Ameerikas ja Austraalias. Õpetusega tehakse algust järjest nooremas eas ning iiri tantsu meistrivõistluste osalejaskond on alati äärmiselt rohkearvuline.

1929. aastal asutatud Iiri Tantsukomitee hoiab õpetusmeetoditel, võistlusreeglitel ja hindamispõhimõtetel silma peal, vältides varem lokanud isetegevust.

Kahar soolokleit meistritele. Tantsukostüümid on sajandite vältel suuresti muutunud ning endisaegsete õpetajate mustad sabakuued on asendunud märksa mugavamate rõivaesemetega.

Ruuduline kilt, mida iiri torupillimängijad 19. sajandi lõpus kandma hakkasid, sai omaseks ka meestantsijatele. Osa neist kannab seda volditud seelikut tänapäevalgi, ent enamik eelistab tantsida põlvpükste ja jakiga, õlgadel kurrutatud ürp. Ainsateks ehteasjakesteks pandlaga kaunistatud laiaservaline kaabu ja tume kaelaside.

Naistantsijad kandsid aastasadade eest tavalisi talunaisekleite, pahkluudeni küündivaid kodukootud seelikuid ja musti pihikuid. Tasapisi hakkasid kleitidele ilmuma aplikatsioonid ja paeltest keerutatud mustrid, mis kujutasid lilli ja rõngasriste, õlgadele kinnitati prossiga rätik, mis voogas selga mööda alla.

Tantsukoolide järjest kasvav arv ja populaarsus tõi kaasa ka suurema tuhina kleidikaunistamises. Iga kool kujundab oma õpilastele ühesugused jäigast materjalist kleidid, nuputab mustrid ja paneb paika värvid - levinuimad toonid on valge, kollakasoranþ ja loomulikult roheline.

Kui tantsija on võistlustel hiilgavalt esinenud ja tema oskusi on vääriliselt hinnatud, võib ta senise ühtse koolivormi asemel kanda soolokleiti, valides selle värvid ja mustrid oma maitse järgi. Kleidi valmistab tantsukostüümidele spetsialiseerunud õmbleja ning kahar rõivaese võib maksta rohkem kui 800 dollarit.

Erilist tähelepanu pööravad naistantsijad soengule. Eelistatud on pikad lokkis käharad. Kui juuksed on lühikesed ja sirged, võetakse appi uhked parukad. Soenguid hoiavad paigal salkudesse peidetud nõelad ja klambrid, juuksekuhilat ehivad sätendavad kroonid ja erinevas suuruses tiaarad.

Jalanõusid on kahte tüüpi - pehmed kingad (soft shoe) ja kõvad (hard shoe). Pehmed liibuvad tihedalt ümber jalalaba, sarnanevad balletisussidega ning on varbaotstest pahkluuni kinni nööritud. Uued kingad maksavad kuni 35 dollarit ja naistantsijad esitavad nendega kergemini õpitavaid tantse.

Kõvade kingade valmistamisel on kasutatud terast, klaaskiudu ja plastmassi. Terasest kontsa- ja varbaosad tekitavad lavalaudadel tugevaid trummeldavaid helisid, kuigi varem tarvitati terase asemel puitu ja peideti valjema kõla saavutamiseks münte talla alla. Kõvad kingad võivad maksta kuni 120 dollarit ning enne nende kandmist peavad tantsijal põhisammud suurepäraselt selged olema. Hüpped ja graatsia

Iiri tantse on nelja liiki.

• Dþiig on rõõmsameelne hüppetants 6/8 taktimõõdus, tantsu kõige graatsilisema vormi, libiseva dþiigi (slip jig) taktimõõt on 9/8. Dþiigi teised alaliigid on kerge dþiig (light jig), soolo- ja paarisdþiig (single jig, double jig), neid kõiki esitatakse vaid pehmetes kingades.

• 4/4 taktimõõdus tantsitav riil on pärit Shotimaalt, seda võivad esitada nii mehed kui naised. Sammustik koosneb erinevatest kiiretest hüpetest.

• Riiliga samas taktimõõdus tantsitav hornpipe oli algselt ainult kõvades kingades meeste tants, tänapäeval esitavad seda ka naised. Aeglase muusika tõttu on lühikese aja jooksul võimalik näidata hulgaliselt keerulisi elemente.

• Rühmatantsud (set dance) on arenenud kadrillidest, mida tantsiti õukondades. Esitatakse kõvades kingades, sammud on lihtsamad kui teistes tantsudes, põhitähelepanu on jalgade ja eriti varvaste sirutusel.

Hea iiri tantsija:

• aitab oma õpetajaid ja tantsukoolikaaslasi

• esineb graatsiliselt ja jõuab võistlustel kõrgetele kohtadele

• saab aru, et ta ei saa alati võita

• käitub tagasihoidlikult, on hoolitsetud ja puhas

• tunneb rõõmu, kui mõni teine tantsija pälvib üldsuse tähelepanu ja kiituse

• teab palju teistest tantsijatest ja tantsukoolidest, aga ei kasuta neid teadmisi kurjasti

Halb iiri tantsija:

• käitub oma õpetajate ja teiste tantsijatega ebaviisakalt ja klatshib neid

• suhtub halvasti teistesse tantsukoolidesse ja püüab õõnestada sealsete õpilaste mainet

• ei viitsi harjutada

• satub raevu, kui ta võistlustel esikohale ei jõua

• kipub kiitlema ja teiste kulul nalja tegema

• laseb oma aluspesul tantsukleidi serva alt välja paista

Allikas: iiri tantsijate teadetetahvel internetis

Liikumatute käte saladus

Sirge keha vastu surutud jäigad käed on Iiri tantsu silmapaistvaim tunnus. Miks tantsijad oma käsi nii kammitsevad?

Võimalikke teooriaid on mitu, põhjuseid leidub nii inglaste okupatsioonis kui vaimulike surves.

Üks lugu räägib iiri tantsijaist, kes kutsuti kuninganna juurde esinema - Elizabeth I nautis iiri dþiige ning neid tantsiti kuninglikus õukonnas. Aga tantsijad polnud nõus Tema Majesteedi tervituseks käsi tõstma ning hoidsid neid trotslikult külgedel, demonstreerides, et nad ei naudi kuninganna ega Inglismaa auks tantsimist. Nende mässumeelsus näib mõistetavana, kuna iirlased olid sajandite vältel alla surutud ning nende kultuur 14. sajandil Kilkenny määrusega ebaseaduslikuks kuulutatud.

Teine teooria pajatab, kuidas iirlased suundusid pärast õllerüüpamist pubide taha ja hüppasid seal ülakeha sirgelt hoides - et inglased ei aduks nende liikumist tantsimisena. Sarnast teguviisi kasutati ka vaimulike ninapidi vedamiseks.

Aga kõige usutavama oletuse kohaselt olid 18. sajandi tantsuõpetajad lihtsalt nii vastutusvõimelised ja etiketist kinni pidavad, et laitsid maha mistahes reeglipäratud liigutused. Et tõrksaid þeste vältida, sundisid nad oma õpilasi käsi paigal hoidma ja andsid neile selle hõlbustamiseks rusikasse raske kivi.

Facebook Twitter
Comments
Tagasi üles