Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laenamine-liisimine on moodsa elu lahutamatu osa. Kas krediitkaardid, liisingud, pangalaenud on sõbrad või vaenlased. Kuidas üldse suhtuda laenamisse?
Nädalavahetusel oli pank tudengitele õppelaenu üle kandnud, tänavatel tudengeid murdu. Poest poodi, poest kõrtsi, kõrtsist poodi. Kargasid siis ühest Rüütli tänava kauplusest uulitsale kaks elevil neidist, kõrv püüdis kinni äreva jutukatke: «Ma ei tea, mis me NÜÜD teeme? Läheme kulda ostma! Või sa juba käisid?» Selge see: rahahulk, mida paljud tudengid enne õppelaenu võtmist oma kontol kohanud polnud, meelitab kröösuse-elule. Mis kulda kokku ostes ei kesta just kaua. Laenu tagasimaksmise kuupäev tundub esimesel kursusel kosmiliselt kaugena. Ent ühel päeval on see siiski käes. Ja sageli pole õppelaen seks ajaks ainus võlakohustus. Veel on vaja tasuda liising auto eest, maksta tagasi majavõlg, kustutada krediitkaardiga tekitatud miinused. «Võlgu elamine on turumajanduse tingimustes normaalne nähtus,» parafraseeris üks mu majandust tudeerinud sõber õpikutarkust. Ja lisas: liisides või krediitkaarti kasutades ei pea sa kuude kaupa raha koguma, vaid saad kauba kohe kätte. Kõike, kohe, korraga ja palju. Aga tasumistund? Majanduslikult mõtlev tuttav tütarlaps seletas mulle pool tundi, mismoodi ta suuremat ostu plaanides arvutab, milline osa summast võtta arvelduskaardilt, milline krediitkaardilt. «Pangale on laenamine alati kasulik,» muigab majandusinimene, manitsedes: «Võlgu võtmine on soodne targale inimesele. Mõni jääb elu lõpuni intresse tasuma.» Pisitasa on laenud-käendused sidunud inimesed-pangad-inimesed omavahel ühtseks seeneniidistikuks. Et selles rägastikus hästi hakkama saada, peab olema taibukas ja kaalutlev.
Laen on säästmisvõimalus
Kristiina Tamberg Hansapanga meediasuhete juht Laenu võtmine on omalaadi säästmine. Näiteks siis, kui ostate laenu abil kinnisvara laenumakseid tasudes ei kulu raha igapäevaostude peale, vaid on investeering kinnisvarasse. Väga paljud kliendid tulevad panka sooviga võtta kodulaenu pärast aastatepikkust elamist üürikorteris. Oma kulutusi üle vaadates on nad mõistnud, et korterit üürides kulub igakuiselt sama rahasumma, mis kuluks laenu tagasimakseks. Kuid üüri makstes ei saa korter sugugi rohkem enda omaks. Sama mudel, kuigi lihtsam, töötab ka kodutehnika ostmisel. Kui ese juba kodus, ei saa tekkida olukorda, et ostu tegemiseks kuude kaupa kõrvale pandud rahasumma kulub hoopis mõne impulssostu peale.
Iseseisvus pole müügiks
Anu Tonts Vanemuise kirjandusala juhataja Mulle ei meeldi laenamine, ei sõbra, ei panga käest. Üleüldse võlgu elamine ei meeldi! Ja ma olen selle «veidrusega» ära harjunud. Ennast kõrvalt vaadata on teadagi keeruline, hinnanguid anda veel riskantsem, aga mulle näib, et muus osas olen ma üsna normaalne naine. Koos kõigi ihade ja soovidega, mis naiseksolemise juurde käivad. See tähendab, et soove on alati rohkem kui rahakotis raha. Ja poodi minnes leiab mu pilk ning käsi eksimatult üles kõige kallimad asjad. Kuid kui ei ole võimalik, siis ma lihtsalt ei osta neid. Minu suhe matemaatikaga on üsna kehv, aga oma rahakoti piires arvutan ma briljantselt. Ma ei kujuta ette, mis peaks see küll olema, mis mu mõistuse nii viiks, et ma mingi eseme saamiseks laenama hakkaksin. Pigem loobun. Tuleb siiski tunnistada, et mõningaid kõrvalekaldeid esineb. Kui ostuhimu on nii suur, et kuidagi enam ei saa, siis küsin lähedalseisvalt isikult poodi minemiseks moraalset tuge (vihjates samal ajal ka võimalikule materiaalse toe vajadusele palgapäevani). Kunagi ei ole ma aga pärast ostu laiutanud käsi ja teatanud raha on otsas, paluks mind nüüd üleval pidada. Samas ei mõista ma hukka inimesi, kes teistmoodi elavad minu tutvusringkonnas on neid päris palju. Ettenägematuid kulutusi ei saa keegi välistada. Ainus, mida ma mõista ei suuda, on see, kui raha saab otsa inimestel, kellel on laps või lapsed, ja otsasaamise põhjus ei ole lihtsalt vähe raha (kellel seda siis ikka nii väga palju on?), vaid selle kulutamise viis. Tegelikult olen muidugi mõelnud ka laenu võtmise peale. Näiteks korteri ostmiseks. Üritan end harjutada mõttega, et see on vajalik, vältimatu ja võimalik. Sügaval sisimas aga tean mittelaenamise põhjus on iseseisvuses ja sõltumatuses. Tunne, et ma saan ise hakkama. Nii lihtne see ongi. Ja veel mida aeg edasi, seda rohkem pean ma hinnaliseks just nimelt kõike seda, mida raha eest ei saa ja mida järelikult ei ole võimalik ka laenata.
Kuidas ma kaardimängu kursustel istuma jäin
Andres Toode sihtasutuse Pro Narva juhataja Olen alati (natuke) kadestanud inimesi, kes oskavad otsotsaga kokku tulla, kellel on vahetult enne palgapäeva veel raha ja kes suudavad koguni iga kuu tuhatkond krooni säästuarvele panna. Mina (koguja)inimeste hulka ei kuulu. Olen inimene, kellel nagu üks pank oma internetileheküljel defineerib on tihti ootamatuid väljaminekuid. Raha on minu jaoks nagu armuke, kellest mina olen sisse võetud, aga kes minust eriti ei hooli. Mängib minuga, peaaegu juba lubab , ja siis äkki laseb ükskõikselt jalga. Tühjad pihud. Valus. Olukorrast aitavad välja alternatiivsed võimalused: Egod, Masterid, VISA Classicud. Mina alustasin mõned aastad tagasi viimasega. Sissetulek vastas nõudmistele, raha oli pidevalt vähem kui vaja ja miks ka mitte, kui pank nii lahkelt pakkus (ausam oleks öelda, et «võimaldas»). Uhke ka ikkagi oma tutvusringkonnas esimesi krediitkaardi omanikke. Mõne aja pärast olin pangale permanentselt palga jagu raha võlgu. Palk tuli arvele, puhkas seal mõne sekundi ja kihutas siis jälle panga poole minema. Ühel hetkel avastasin, et tegelikult on minu valduses sama palju raha nagu ennegi, ainult et kui varem kulutasin väljateenitud raha, siis nüüd võtan selle summa tulevikust. Veel hullem, kuna krediitkaardi maksetähtaeg oli kümnendal kuupäeval, uus krediit avanes aga juba esimesel, osutus võimalikuks ära kulutada koguni kahekordne krediit. Stress. Vahetasin igakuise maksega krediitkaardi välja piiramatu maksetähtajaga kaardi vastu. Nüüd lamas kaardil pidev miinus, aga pank ei pahandanud enam, vaid võttis iga kuu paarsada krooni intressi. Stress vähenes ja vaatasin ringi uute võimaluste järele. Parajasti tegelesid Eesti kaks suuremat panka võidupüügiga, ühel konksu otsas Ego, teisel Master. Võistlus oli äge, iga uus klient hinnas, minu palk kah vahepeal kasvanud ja nii omandasin eriliste raskusteta järelmaksukaardi. Ühel päeval sai limiit otsa. Üht-teist vajalikku olin soetanud, kuigi mitte just vältimatult vajalikku. Leidsin, et pank pole süüdi. Vastupidi, pank on andnud õppetunni, ainult et mina pidin edasijõudmatuse tõttu kursust kaks korda läbima. Otsustasin, et kolmas kord jääb ära ja hakkan uueks inimeseks. Koostasin privaatse maksegraafiku ja asusin, hambad ristis, seda täitma. Kui kõik läheb plaanikohaselt (aga nii ei lähe ju kunagi juba on olnud ka tagasilööke), siis millalgi järgmisel aastal saan võlast priiks. Ja siis on terve palk täitsa minu oma! Armukesest saab truu kaaslane! Ainult et sõber, sunnik, rääkis paar päeva tagasi sellisest väga meeldivast võimalusest nagu arvelduskrediit...
Krediitkaart pole sõber
Jüri Pino Zavodi copywriter Ma ei oska täpselt öelda, kas võtan-annan laenu kergekäeliselt või mitte. Arvan, et suhteliselt normaalselt. See tähendab sajakakene siia, sajakakene sinna, homme maksan/ei maksa tagasi. Inimene, kes sageli laenu võtab, on enam-vähem moraalselt kohustatud ise vajadusel ka teistele laenama. Kui tal muidugi on. Sellised saja piires laenud tekivad eelkõige siis, kui satutakse mõnda paika, kus kaart ei kehti (miks sellised veel eksisteerivad, aru ma ei saa!, no olgu leheputkad; aga igas poes ja kõrtsus lihtsalt peaks olema võimalik kaardiga maksta). Kui raha on lihtviisiliselt otsas ja seda oleks vaja, peaks lähtuma Shaw vähetuntud näidendis «Doktori dilemma» öeldust: «Ühed laenavad raha, sest neil on seda lihtsalt vaja. Teised teavad, milleks neil seda vaja on, mis nad sellega teevad ja kust nad saavad raha, et see tagasi maksta!» See on õige mõte laenata lihtsalt sellepärast, et endal hetkel pole, on kahtlane äri. Üldiselt, mida edasi, seda enam me kõik ju võlgu elame. Ja kui sulle ikka laenu antakse, järelikult oled korralik inimene. Vanaisadeaegset õudu, et «oi, veksel!» vist enam tundma ei peaks. Pigem, kui sulle pakutakse krediiti või kaarti, võid ennast uhkelt tunda: vaat, kui kõva vennike juba olen... Ma arvan, kaardid ja krediidid on head tuttavad, aga kaugeltki mitte sõbrad. Nendega peab viisakalt ümber käima. Hea on, kui võid laenata iseenda käest. Ainult sellest tuleb järgmisel kuul järeldused teha, ja enam mitte nii palju hullata. Endal läks krediitkaardiga nii, et hullasin ja sain aia. Ja lõbustasin siis pangakontori rahvast alandliku palvega, et mu krediidilimiit kõvasti väiksemaks tehtaks. Nagu aru sain, on anumised tavaliselt vastupidises suunas. â
Rainer Kerge