Eesti lauljad suvitavad Savonlinna kindluslaval

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Suviti teeb umbes 30 eesti ooperiartisti ränka suvetööd Soomes, Savonlinna ooperifestivali kooris. Kas nad ohverdavad puhkuse pelgalt raha nimel?

Vanemuise solist Rando Piho ja kooriartist Tiina Piho jätsid tänavu juunis kuuendat aastat järjest suvepuhkuse sinnapaika ja kihutasid Soome. Reisisihiks Helsingist pea 300 kilomeetri kaugusel asuv Savonlinna, eesmärgiks – olla kuni augusti alguseni kaks sajast festivalikoori artistist. Savonlinnas on kooriartistina töötanud igat seltsi lauljaid: bassid Ain Anger ja Mart Mikk, tenor Mati Vaikmaa, sopran Heli Veskus. Ja see on vaid jäämäe tipp. Koor nagu armee. Tänavu moodustasid eesti lauljad savonlinlaste ooperikoorist kolmandiku (Pihode sõnul on eestlasi kooris igal suvel kolmekümne ringis), ülejäänud olid soomlased. Mis valemiga meelitab Soome ooperimeka aasta otsa laval rassinud inimesed pooleteisekuise puhkuse asemel tööle? Või on see isevärki puhkus? «Võrdlemisi ränk puhkuse veetmise moodus on see küll,» muigab Rando. Seda rängem, et igal sügisel (tänavu septembri alguses) tuleb Savonlinna koori tahtjail uuesti ettelaulmisele minna ja konkurss läbida. Ning sellega asi ei lõpe: ooperikoor töötab tasahilju aasta ringi. Iga kuu viimasel nädalavahetusel kogunevad ooperiartistid kaheks päevaks Helsingisse. «Laupäeval algab hommikul kell 9 laulmine ning kestab õhtul seitsmeni – jube intensiivne,» möönab Tiina. «Pühapäeva õhtuks oled vaimselt nii läbi, et ei jaksa enam suheldagi.» Vaatamata kõigele kipuvad Savonlinna nii estoonlased, vanemuislased, RAMi liikmed kui muusikaüliõpilased. Sest esimeses järjekorras ruulib kogemus, kinnitavad Pihod kui ühest suust. «Rahvusvahelise kogemuse omandamine on tähtis,» möönab Rando. «Lavastajad üle maailma, igal erinev tööstiil, ning seegi, et teed tööd koos väga heade solistidega.» Sestap laseb ta väite peale – solist statistiks – suure teadjamehe muige ning lisab, et see võib niimoodi paista küll, aga ei ole tegelikult mitte nii. «Võib näida, et see on allakäik,» ütleb ta. «Aga Savonlinna on väga heal tasemel koor,» rõhutab Tiina. «Maailmas teist sellise tasemega koori pole – nii hea kõlaga ja nii fantastilise dirigendiga kui Kyösti Haatanen.» «Ega te pole siin tervisevetel, vaid nagu armees,» kõlavat superdirigendi leivafraas. Ning enne iga etendust kõlab üks ja sama loeng: võtke end kokku, uued inimesed on saalis. Nauding pluss raha. Kuid on veel kaks magusat kogemust, millest ükski ooperilava tegelane ära ei ütleks. Esimene neist – positiivsete lavataguste töösuhete kaskaad. Savonlinnas puudub võimalus, et solist vaataks kooriartistile ülevalt alla. «Solist hindab koori ning ka see on kogemus – üritan ka Tartus kooriga samal kombel suhelda ega tõmba piire vahele,» sõnab Rando. Üksi selle suhtlemisviisi pärast tuleks tema hinnangul kõik eesti solistid Savonlinna ooperikoori komandeerida. Inimlikkust õppima. Harjutus nimega «Kuidas armastada kõiki, kes ooperis kaasa teevad». Teisel kogemusel on aga eriti magus maitse – täissaalid ja braavo hüüdev publik. Kui Eestis paistab saalist kolm inimest, on kurb küll. «See ongi vedru, mis sind sinna igal aastal tagasi kihutab,» leiab Rando. Ooperifännid korjavad Tiina sõnul terve aasta raha, et suvel ooperisse pääseda. Soomes ooperikultuur toimib ning ainuke, mida Pihod loodavad, on see, et ka Eestis hakkab see kunagi liikuma. «Siin on aja- ja piletihinna küsimus,» pakub Rando. «Praegu on see enamikule ikka kallis.» Esiotsa jääb kunstiline elamus seebiseriaalile alla. Või laste koolitamisele. Kuid rahapuuduses ei vaevle üksnes Eesti publik, vaid ka tegijad. «Kui suvisele kogemusele lisaks makstakse mõned kümned tuhanded Eesti kroonid palka, siis saab ooperiinimene lõpetada koduse remondi või CD-plaate osta,» räägivad Pihod. Igakuisest teatripalgast nad seda kõike lubada ei saa. Pihode hinnangul teenivad nad suvel pooleteise kuuga sama palga, mille kokkukogumiseks talvehooajal kulub üle poole aasta. Kui saamata jäänud puhkus toob nii kogemuse kui rahalise kompensatsiooni, siis tuleb käia, leiab Rando. Siis tuleb puhata teatrihooaja sees ja võimaluse korral – noil päevil, kui etendusi ja proove pole. «Kui hooajas on kolm-neli suurt rolli, siis on õpiperiood pikem, aga mõni teine hooaeg toob vaid sutsakaid,» ütleb Rando. Kõik oleneb aastast, kuid see sügis tuleb Randole lausa hullult pingeline. Kolm ooperit järjest. Õnneks tähendab Savonlinna suvi ka seda, et vabadel hetkedel saab kasutada kohaliku huvialakeskuse klasse, kus sügisesi rolle tunnikaupa rahulikult ette valmistada. Teel solistiks. Kuid Savonlinna tööelu pole mingi pudrumägi ega piimajõgi. Varasematel aastatel tekkis raske prooviperioodi aegu tunne, et ehk enam ei läheks. «Hommikust õhtuni rabeled, siis on täielik siiber,» räägib Tiina. Boonuseks on vastu ööd koju jõudmine ja varahommikune lahtilaulmine. Koduteatris ei tee laulja ju enne kella 11 nokkagi lahti, aga Savonlinna paneb nad fakti ette ja kõik. Elustiili küsimus. Mis sest, et igaks suveks tuleb korterit üürida samal moel kui põrsast kotis osta. Telefoni teel. «Peremees lubab mida iganes, sina ei näe midagi kohale jõudmise päevani,» muigab Rando. Tänavu õnnestus Pihodel üürida korter, kus ei leidunud sööginõusidki, ehkki korteriomanik oli kõike lubanud. Pärast kindlas kõneviisis peetud vestlust laekusid ka vajalikud anumad-noad-kahvlid. Pihode hinnangul on üür kaunis kõrge: alates 400 eurost ühetoalise eest. «See on aga hästi saadud,» sõnab Tiina. «Ilmselt oleks maksimumhind 1000 eurot.» Ilmselgelt käivad Eestist tulijad säästuteed ega luba endale ülikõrgeid elamistingimusi. «Päris telgis siiski poolteist kuud ei ela,» muigab Rando. Pealegi saab üürida kahasse. Aga peale selle, et kooriartistid rabavad kogemusi ja raha, saavad nad suviti tajuda hiigellaval ülesastumist, mille kõrval Vanemuise suur lava on kui poisike. Lisaks: ooperite reast, milles nad aastate jooksul kaasa teinud (sel suvel mõlemal neli erinevat), ei näeks nad Eestis undki. Kokku umbes viisteist ooperit ja mõned suurvormidki. Ilmne erialane edasiliikumine. Nagu seegi, et Rando astus tänavusel galakontserdil üles solistina ning sügisel ei lähe ta enam kooriartistiks, vaid solistiks ette laulma. Kooridirigendi soovitusel. «Väga suur trepiaste ülespoole,» leiab ta.

Eri Klas

,

dirigent

Savonlinna ooperifestival on väga autoriteetne ja auväärne festival, mis pakub osalejaile kunstilist rahuldust. Hea, et laulmist õppinud inimesed saavad seal oma põhitööst vabal ajal kaasa teha. Teisalt – meie kunstirahvas on Eestis alamakstud, kuid Savonlinnas neid väärtustatakse. Pealegi, pärast suvehooaja lõppu on neil võimalus kooriliikmeina käia ooperifestivali külalisesinemistel – Rootsi, Taani, Hispaania. Ees ootavad Tšiili ja Iisrael. Igal juhul on Eesti lauljail hea võimalus end Savonlinnas täies mahus rakendada. Paljud arenevad ses kooris ning lauljad üle maailma annavad seal ka meistrikursusi. Savonlinna koorist on ju välja kasvanud meie Ain Angergi. Väita, et meie lauljad käivad Soome statistiks, ei saa. Väga rumal, kui mängu tuleks armukadedus. Selles pole midagi halba, kui inimene valib meeldiva vormi, et puhata ja teha samal ajal teist laadi tööd. On ju kurvem, kui paljud need, kes kultuuripõllul rabelevad, peavad selle kõrvalt tegema hoopis muud tööd, millest meie kultuurile kasu ei tõuse.

    Tagasi üles