/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/04/26/36131t1hc809.jpg)
Eesti vasakintellektuaalide koostöö Nõukogude saatkonnaga paljastanud ajaloolase Jaak Valge sõnul soovisid punadiplomaadid oma sõprade ringi meelitada ka kirjanik Eduard Vildet, kes aga taolisest koostööst - vastupidiselt näiteks Mait Metsanurgale - oskuslikult eemale hoidis.
Oli üllatav leida Nõukogude saatkonna suuremate sõprade seast menukirjanik Mait Metsanurga nime - tema ju ei saavutanud Nõukogude ajal erikohtlemist ega teinud karjääri, samuti ei jää tema loomingust silma suurt Nõukogude-meelsust. Miks võis hoolimata sõprusest Nõukogude saatkonnaga 1930. aastatel käia tema käsi teistpidi kui näiteks Nigol Andresenil, kellest sai Nõukogude Eesti välisminister?
Ma saan aru, et Metsanurk püüdis kõigi võimumeestega hästi läbi saada. Miks Nõukogude võim tema teeneid hiljem ei hinnanud - aga sellepärast, et ta oli ju olnud ka Konstantin Pätsi autoritaarvõimu häälekandja Uus Eesti kultuuritoimetaja ning hiljem, Saksa okupatsiooni ajal avaldas kaks artiklit tolleaegses ajakirjas Ammukaar. Tõsi küll, varjunime all, aga küll sovetid selle teada said.
Nõukogude Liiduga koostööst rääkides seostub viimase aja ajalooteaduse arengutega kursis olijatele esmalt Konstantin Pätsi nimi. Kui neid lühidalt omavahel võrrelda, siis kumma käitumine tundub tagantvaates hullem - Pätsi või Metsanurga oma? Mis on Metsanurga ja Pätsi juhtumite põhierinevused?
Kui mõelda Pätsi suhtlemist Nõukogude saatkonna ja kaubandusesindusega 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul, siis Pätsi suhtlemine oli väga selgetes raamides. Kui ta rääkis poliitiliselt delikaatset teavet, siis tegi ta seda kindla tagamõttega, et mõjutada sovette mingis suunas, või selleks, et kasutada sovette ära Eesti sisepoliitilises võitluses.
Seda tegid ka teised, isegi paljud Eesti poliitikud. Metsanurk aga rääkis minu arusaamise järgi kõike, mida ta teadis, ja lisaks küsis mitmel korral nõu ja pakkus mitmel korral oma teeneid.
Kas võib arvata, et Metsanurk ja teised koostööaltid kirjamehed võisid saada Nõukogude saatkonnalt raha või olid mingil muul moel n-ö ära ostetud?
Ma ei usu. Vähemalt Kljavini (saatkonna 1. sekretär - toim) käest küll mitte. Too pidi oma ülemustelt mõne krooni kaupa raha küsima, et näiteks Eesti ajalehtedesse saadetavaid nuppe tõlkida. Too aeg oli märksa ideoloogilisem kui praegu. Arvan, et Nigol Andresen, Rudolf Sirge ja Mait Metsanurk suhtlesid sovettidega täitsa tasuta. Julgen arvata, et Andresen oleks tasupakkumist ehk koguni solvamisena võtnud.
Toodud loetelust jääb muuhulgas silma ka teise tuntud kirjaniku, Friedebert Tuglase nimi. Kui võrrelda tema ja Metsanurga suhtlust Nõukogude saatkonnaga, siis mis olid siin põhierinevused? Tuglas oli vist selles valguses isegi natuke eestimeelsem?
Ma ei tea, kas Tuglas «eestimeelsem» oli kui Metsanurk, kelle mõned teosed on ju üsna patriootlikud, mispärast Tuglas tema üle ka ironiseeris.
Aga Tuglas oli korralik vasakpoolne. Tuglas ei rääkinud sovettidele kõike seda, mida ta teadis, hoidis distantsi, kindlasti ei olnud saatkonna informaator. Väljendas lihtsalt mõnel vastuvõtul oma poolehoidu Nõukogude Liidule.
Muide, sovetid tahtsid väga saatkonna «sõprade» hulka kutsuda ka Eduard Vildet, kes oli ju samuti vasakpoolne, aga too hoidis eemale. Vasakpoolsus ei pidanud ilmtingimata tähendama Moskva-poolsust.
Kirjeldasite eilsel konverentsil ka Johannes Vares-Barbaruse arengut tavalisest vasakpoolsest Stalini toetajaks. Kas tema oli ka Üleliidulise Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühingu (VOKS) tippnimekirjas ehk kas võib öelda, et ta oli samamoodi saatkonnaga seotud nagu Andresen jt? Ehk kas tema «areng» võib aidata peegeldada ka Andreseni jt stalinistideks kujunemise lugu?
Barbarus oli VOKSi tippnimekirjas vaid mõnel aastal, kuna VOKS tegeles establishmenti hulka kuuluvate kirjanikega. Seejuures, muide, ei tasuks VOKSi haldussuutlikkust ka üle hinnata. Pärast 1937. aasta repressioone tulid uued inimesed, kes olukorda Eestis ei jaganud.
Barbarus oli aga provintsiarst kusagil Pärnus, käis Kilulinnas harva, sestap ka teadis vähe. Ta võis saatkonnas ka käia, aga oletan, et kuna tal polnud suurt midagi sovette huvitavat rääkida, siis neid jutuajamisi ei pruugitud fikseerida ja nad pole meieni jõudnud.
Aga arvan, et tema areng peegeldab Andreseni arengut küll. Nad olid sõbrad, mõjutasid üksteist. Muuhulgas võis just Andresen olla see, kellest hargnes edasi juunivalitsuse isikkoosseis.