Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei malda kodus olla,» ütles ainult parema jalaga autot juhtiv Scania Tallinna müügikeskuse juhataja Alar Õige.
Firma võimaldas tal kevadel vahetada ametiauto automaatkäigukastiga mudeli vastu. Siis oli lootust, et vasakut jalga purev gangreen annab järele. Augustis kaotas ta ikkagi pool vasaku jala säärest.
«Elu oli vastu,» võttis ta lühidalt kokku selle aasta kannatused. Meeletu valu. Neli-viis operatsiooni selle nimel, et ehk pääseb amputatsioonist. Ei läinud õnneks.
Alar Õige tegi otsuse esimesel võimalusel tagasi tööle minna ja saab praegu kahe kepi toel hakkama. Kohe asus ta uurima ka proteesi saamise võimalusi.
Traumatoloogid soovitavad esmaproteesi kasutusele võtta kaks kuud pärast operatsiooni.
Mehe ehmatuseks selgus, et sellel aastal ei ole tal võimalust uut jalga alla saada, sest Tallinna proteesifirmade lepingumahud on täis ning Tartu firma pakutava proteesi kvaliteet teda ei rahulda.
«Protees on osa minust - kuigi mehhaaniline osa - ja ma ei näe mingit põhjust võtta vastu kehvemat proteesi,» selgitas 38-aastane mees, kes hellitab lootust pöörduda tagasi hobi, võidusõidu juurde.
Õige nentis, et ta on hakkama saanud tänu abikaasa, kolme poja ning heade sõprade abile. Kui muidu ei saa, on ta valmis proteesi ise kinni maksma. «Kas riik käitub härrasmehena ja maksab proteesi tagantjärele kinni, selles mul täit kindlust pole,» lisas ta. «Samas peaks riik olema huvitatud sellest, et inimeste töövõime taastuks kiiresti.»